Marigot Bay

Pühapäeval otsustasime siis külastada kuulsat Marigot Bay lahte. See asub meie kodust umbes 15km kaugusel. Sõitsime bussiga pealinna ja otsisime sealt järgmist bussi, et edasi minna aga oli pühapäev ja sellel päeval tuli välja, et busse sinna kanti eriti ei liigu. Jalutasime siis niisama linna peal ja läksime sadamasse kus kruiisilaevad peatuvad. Seal rääkisime ühe taksojuhiga kellega pika seletamise peale suht okei diili saime. Härra oli nõus meid ära viima ja pärast järgi tulema ja koju viima. Imelik oli see, et kellega ma rääkisime ise ei sõitnud vaid viis meid mingi teise tüübi juurde kes meid siis sõidutama hakkas. Selline suht tagasihoidlik tüüp oli see ja eriti jutulõnga lahti ei kerinud. Sõita on siin alati huvitav, sest teed on kitsad ja loodus oli igal pool väga lopsakas. Jõudsime enne lõunat kohale ja leppisime kokku et 16 30 tuleb ta järgi meile.

Kui vaade lahele avanes siis vajus karp lahti jälle. Ilm oli ilus ja koht nagu filmist. Lisaks idüllilisele loodusele on koht kuulus selle poolest, et 1967 aastal oli see üheks põhi filmilokatsiooniks tuntud Rex Harrisoni linateosele DR Doolittle. Ka praegu on seal sama nimega restoran ning see film on siiani jäänud heaks selle koha reklaamloosungiks.
Kui nüüd pilti vaadata siis tee viib lahe vasakpoolsesse nurka sinna kohta kus vasakul randunud laevade rida lõppeb. Randa minekuks peab väikse lahesopi ületama paadiga.
Kui randusime siis kõigepealt tuli läbida kohalike pakkujate kadalipp. Neid oskame juba kiirelt ja viisakalt läbida. Kõige suurem lõks kuhu astud on minu arvates rannatoolid. Poisid lendavad kohe selga, et kas tahate ja eraldi veel varju siis hea pikutada. Komplekti rendi eest tahetakse u 10-15 dollarit. Aga kui nendest hagijatest mööda saad siis kohe edasi on hotellide rannatoolid kuhu mis mõeldud küll külastajatele aga kunas me ka valged inimesed siis keegi ära ajama ka ei tule. Sama nõks on mitmes rannas kus käinud oleme.
Rand on hästi muinasjutuline ning suhteliselt väike. Saime endale mõnusad lamamistoolid otsevaatega tuules loksuvatele palmidele. See oli vist esimene päev kus ma enam päiksekreemi ei kasutanud ning lasin korralikult praadida ennast. Päeva teises pooles panin igaks juhuks särgi peale.Peesitasime seal hea mitu tundi päike paitas väga eriliselt sellel päeval ja mõõdukas tuul pühkis üleliigse UV eemale.
Meil oli ka enda toidumoon kaasas aga uudistasime mida head ja sealkandis pakutakse. Restorani hinnad pole väljas söömiseks väga mõistlikud aga otse rannast saime mingi kohaliku söögi see maksis 15 kohalikku e umbes 5 eurot ja oli paras portsjon kahe peale. Söök oli selline ühepajatoidu ja supi vahepealsest kategooriast. Hästi palju leemekest ja sees liha, banaan, mingid klimpe meenutavad tükid, läätsed, porgandit oli ja mõni asi veel mida ära ei tundnud. Niikaua kuni perenaine tagatoas suppi serveeris tegid härrased meie aega parajaks tutvustades erinevat kraami mida suitsetada. Õnneks nad jätavad suht kiirelt rahule ka kui ütled, et pole huvitatud või nagu Mr Sofie ja Õieke ümised neile, et suitse ei tee suitsu ei tee.
Aga leidub ka väga huvitavaid kujusid. Üks mees kes meile kookose müüs tuli pärast niisama juttu rääkima. Vanem härrasmees tundus päris intelligentne ning vestlesime paeluvatel teemadel. Ta rääkis siis, et on pärit Senegalist ning sealt põgenenud. Väitis, et tal pole passi ja elab lindprii elu. Hetkel siis St Lucial paikne aga olevat palju ringi sõitnud kariibidel ja erinevatel saartel elanud. Uurisin veel, et kuidas kohalikud üldse sisserändajatesse suhtuvad. Marigot Bay on selle koha pealt hea näide. Mees rääkis, et kunagi oli siin ainult dzungel aga nüüd on ehitatud suur Capella kuurort ning palju eraomandis villasid. Igaüks lõhub loodust maju ehitades ning teid ehitades. Enda valduste juurde loomulikult kedagi ei lubata ning nii peavadki kohalikud vaatama kuidas neid endi maalt vaikselt välja süüakse. Loodame ikka parimat ning austust inimeste vahel. Teistpidi annab sisseränne ka palju uusi töökohti, sest kõiki villasid vaja aastaläbi hooldada.
Päeva lõpetasime siis doolittle restoranis istudes. Tegime seal ühe magusa kokteili ja sõitsime tagasi üle lahe, et koju minna. Natuke oli veel taksojuhiga kokku lepitud ajani ning jalutasime mööda kallast. Vaatasime uhkeid purjekaid ja katamaraane ning nägime lähedalt ka Capella kuurorti. See on siiani kindlasti kõige ilusam kompleks mida oleme näinud. Väga hästi on majad loodusega kokku sobitatud rääkimata basseinidest, baaridest, mööblist. Väga hubane ja stiilipuhas koht.
Päeva lõpuks pidi loomulikult ka mõni tagasilöök tulema ning polnud meie taksot. Ilmselt sai parema otsa ning otsustati meid üle lasta. Kell oli ka juba päris hiline. Mõtlesime siis, et jalutame suure teeni vaatame kas mõni buss liigub ning jalutamise ajal peatas üks taksomees kes oli meid nõus ära viima sama hinnaga. Natuke olime sõitnud siis hakkas auto streikima ja pidasime kuskil teeäärse maja juures kinni ning juht laadis masina vett täis ning sõit võis jätkuda. Lõpuks tagasi kodus ja suurepärane päev Marigot Bays veedetud. Usun, et see on paik kus siinolles veel käime.