reede, 11. november 2016

Üleüldine elu

Kirjutan siis vahepeal niisama juttu ka kuidas siin elu käib ja milline on loodus. Alustan siis randadega. Praeguseks hetkeks oleme käinud 6s erinevas rannas. Alustasime Sandy Beachiga Vieux Fortis. See rand on siiani lemmik. Hästi avar ja täiesti puutumatu loodusega. Rahulik, vähe inimesi, puhas rannajoon ilma ühegi rannatooli ega muu selliseta 100 % ehe rand. Midagi samalaadset on ka meie kodurand Trouya Beach see on väike ja armas laht ning samuti vaikne ja harva on seal peale meie veel inimesi. Teiseks suureks lemmikuks on meie kohaliku kuurorti Windjammeri rand. Seal hästi valge ja puhas liiv ning ujumiseks on ühte osa rannast süvendatud ning muuli abiga on vesi pidevalt tasane. Seal saab ka ennast mõnusasti võrkkiiges mere kohal kõigutada ja päikest võtta ning mõned atraktsioonid on ka vee peal. Rodney Bay lahes oleme käinud kolmes erinevas rannas. Just täna käisime Redduit Beachil mis kujutab endast ühte suurt hotellikompleksi ning rannajoont selle ees. See rand on laialt merele avatud ja laine veemass jõuab lõplikult rannani. Kui ujuma lähed siis veetase kõigub veepiiri alguses pidevalt umbes pool meetrit ja seal sees mõnus loksuda. Ranna nurgas oli vee peale ehitatud väike park kus sai erinevatel batuutidel hüpata ja turnida. Vaatasime siis kuidas tüsedad ameeriklased ennast seal ringi lohistasid. Harjumatult palju oli väikeseid kärbseid kes pidevalt tüütasid aga muidu kompleks natuke vanemat tüüpi aga armsake ja kena haljastusega. Ja lõpetuseks veel kaks randa mis asuvad Rodney Bay vasakul küljel nendele nimesi täpselt ei teagi anda. Üks neist asus Pigeon Islandi kõrval seesama rand kus ka meie jooksufinish oli. Samuti merele avatud ja mõnusa loksuva lainetusega rand. Ranna ääres paar väikest müügikioskit ja baari. Nüüd sellest rannast edasi on suur Sandalsi kompleks kust ka läbi jalutasime ning edasi tuleb pikk ja üsna kivine rand kus ujumas käisime kui Rodney Baysse saabusime. Selles rannas oli näha ka metsikuid hobuseid. St Lucial elab metsikuid hobuseid päris palju ning nende nägemine pole mingi haruldus. Mis veel randade juures silma jääb on krabid. Neid igal pool näha erineva suuruse ja värviga. Ühte krabi nägime isegi keset linna elamas suur elukas majade vahel. Siinkohal saangi minna randadelt üle sujuvalt looma ja linnuriiki.


Paljudel kohalikel on siin kanad ning hommikuti äratavad kuked üksteise võidu kõik väiksema unega kodanikud ülesse. Täna kui koju jalutasime siis oli tänaval üks kanaema oma väikse tibupojaga peab ettevaatlik olema et tibule peale ei astu. Teiseks koduloomaks on kitsed. Mingit erilist loomapidamist küll ei toimu, sest iga kits ragistab selles võpsikus kus meeldib. Meie maja lähedal üks natuke avaram plats ka seal elavad lehmad. Sigu pole tänavapildis näinud aga autokastis mööda sõitmas oleme näinud. See oli päris naljakas vaatepilt kuidas kaks meest sõitsid kastiautoga ja kastis möllas siga ringi. Veel on palju koeri. Kõik koerad hästi sõbralikud. Siin Trouya Roadil ka neid omajagu ning kui viimati ujuma läksime siis koerad tulid ka meiega kaasa nagu vanad semud. Paljudel on mitu koera ja villaelanike hoovides liiguvad enamasti tõukoerad. Kohalikud krantsid üldiselt sihvakad, kiitsakad, lontkõrvadega lõbusad sellid. Üks koer kes hästi silma jäi oli tavapäratult kirju mustriga ning meenutas hüääni. Mitmes söögikohas oleme näinud ka valvurkiisusid.



Tänaseks päevaks oleme ennast ära treeninud igasugu kohalike pakkumistele ei ütlema. Skeem on siin lihtne. Nooremapoolsed tegelased on siin kõik kõvad narkokauplejad. Mõnel on ka lisaks mõnda teenust või toodet pakkuda. NT täna rannas tuli üks kuldketi, kullast kõrvarõngaste ja sõrmustega kutt. Kõigepealt küsis kas tahame Skuutriga sõitma minna(ei tahtnud) edasi küsis äkki siis soovime hoopis kanepit(ei soovinud) ja no mis tal siis muud üle jäi kui ka kokaiini pakkuda (ei soovinud). Natuke eakamad härrased narkoga ei kauple neil on kas mõni käsitöö oskus või siis niisama hea jutt et mille tarbeks raha vaja on. Kõige rohkem meeldis mulle üks härra kes soovis et ma toetaks laste kriketimängu. Ühe asja ostsin ka endale siin algusepoole. Tegemist puust nikerdatud ja värvitud kujuga. Välja näeb see umbes nagu 4. klassi poiste tööõpetuse tunnis tehtud esimene töö, kus vahetundi väga kiire oli. Samas pidi õnne tooma ja 5 dollarit maksis usun et toob investeeringu tagasi.
Üks põnev seik oli meil veel sellel ajal kui korterit otsisime. Kõndisime linnas ringi ja üks mõnus ganjamees tuli meiega juttu rääkima, oli selline vähe vanemapoolne mehike. Rääkisime siis, et otsime endale elamist ja oleme siin pikemalt jne. Selle peale tüüp ütles, et tal siin üks sõber kelle juures saab apartmente rentida hea asukoht ja aed ja tip top värk. Tundus natuke kahtlane küll aga kui pole näinud ei tea ,ning otsustasime vaatama minna. Mees siis asus meie teejuhiks ja hakkasime liikuma. Sinna oli maad umbes kilomeetri kanti aga pidevalt sadas ja tegime mõned varjupeatused. Täpselt aru ei saanudki, kes see mees oli rääkis et on kunstnik ja elab vahepeal UK-s. Lõpuks jõudsime kohale. Nagu lubatud oligi maja koos aiaga. Tegemist oli siis keskmise suurusega hoonega, milles 4 apartmenti. Aed oli isegi täitsa okei banaanid kasvasid ja väike grillkoda. Kõigepealt kui sinna jõudsime siis polnud omanikku. Ganjamees kloppis ja karjus küll kõikvõimalikele uste ja akende taga. Kuid omaniku ei paistnud kusagilt. Meie soovituse peale talle helistada saime vastuse, et siin asjad nii ei käi .
Ja  täpselt sellel hetkel kui hakkasime ära minema ja juba väravat lahti tegime ilmus äkki omanik välja. Nimeks oli tal Gene. JA siis hakkas show pihta. Rääkisime, et mis meie soovid on ja ta oli nõus meile tube näitama. Edasine oli nagu klipp huumorifilmist kus inimesed tulevad kogemata valesse hotelli. Vaatasime kahte apartmenti. Esimeses oli kaks voodit siis vahemüür mille taga wc sinna sisse ei vaevunud vaatamagi. Toad olid hästi vanad ja räsitud ja väsinud olemisega. Siis viidi meid kõrvaltuppa mis oli kompleksi viie tärni koht. Kõrval apartmendil oli siis kolm tuba, kolme suure voodiga, iga järgnev tuba hullem, kui esimene. Samamoodi täiega räämas kõik vanad asjad, ma arvan, et see gaasipliit oleks koos majaga õhku lennanud kui seal midagi vajutada. Köögikapi ustel olid tükid väljas ja riiulitel märkasin  tolmukihi all olevaid roostetanud plekist tasse.Kõik oli üliräpane, mustad voodilinad ja kasutatud pakendid vedelesid nurgas. WC-d eristas teistest tubadest räpane määrdunud kardinariba. Toad olid pimedad ja neil olid trellidega aknad  u 30x30 cm.  niiet võite põgusalt ette kujutada, kuhu olime sattunud.

Meie muidugi tegime head nägu ja uudistasime hoolega. Kõige koomilisem oli kui Gene sulges välisukse ja samal ajal kukkus kardinapuu kolinal alla,  täpselt nagu filmis kus vanal autol lööd ukse kinni ja terve masin kukub juppideks. Kõigest hingest üritasime naeru tagasi hoida ja teha tõsist nägu.
 Nalja pärast küsisime siis hinda ja meile öeldi 60 dollarit päev, mis olevat suurepärane pakkumine sellise avara elamise eest, kus kõik "eluks vajalik" olemas. Polnud ka ime miks kõik need toad tühjad olid. Kahju et ühtegi pilti ei taibanud teha.  Samas olime sellel hetkel ka piisavalt šokeeritud, et üritasime esimesel võimalusel sealt kiirelt jalga lasta.
Genele aga ütlesime, et võtame otsustamiseks paar päeva ja siis anname teada.

Antud seik jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. PÄrast seda kogemust tundub vistt iga hostel täitsa talutav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar