Kirjutan siis lähemalt kuidas meie sõit Vieux Fortist Rodney Baysse kulges. Kell 10 hommikul oli meie taksojuht hosteli juures kohal nagu kokku lepitud sai. Leppisime siis hinnas kokku, tõstsime asjad peale ja hakkasime sõitma. Kohe sõidu algusest saadik olime nagu akende külge kleepunud nii palju oli mida vaadata. Saar on hästi lopsaka ja rohelise loodusega ning erinevaid troopilisi taimi tohutul hulgal. Taksomees oli nõus meile ka giidi eest olema ja saime temaga päris hea jutuotsa peale. Rääkisime ka Saint Lucia elust üleüldiselt. Kui ma enne reisi saare kohta uurisin siis google näitas väga madalat SKP-d aga tegelikkuses pole siin saarel just rahalises mõttes inimestel häda midagi. NT valitsuse palgal olevad inimesed saavad rohkem palka kui meil Eestis. Õpetajad, politseinikud pidid teenima 3000-4000 EC-d ehk siis 1100-1400 eurot kuus. Saare kõige suuremaks sissetuleku allikas arvake ära... loomulikult turism. Teisel kohal on banaanikasvatus ja edasi muud loodussaadustega kaasnevad ärid. Farmerid pidid teenima umbes 25 dollarit päevas. Inimesed ei ole siin vaesed lihtsalt palju on neid kellele meeldib niisama päikse käes peesitada ja kanepit tõmmata ja rum punchi juua. Huvitav on siin ka milliste autodega liigutakse. Vanemate masinatega sõidetakse ilmselt niikaua kuni enam midagi remontida ei ole ja uuemate autode puhul kui on mõni avariiline mõlk või kriimustus siis sellest pole midagi.
Tagasi siis sõidu juurde. Sõitsime terve tee hästi aeglaselt ja huvitavamates kohtades tegime peatuseid pildistamiseks ja eneseharimiseks. Tee jooksul said vist enamus tuntumatest puuvilja taimedest ära nähtud. Tegime peatuse banaanikasvatuse juures. Ei tea kas ise olen rumal aga alles nüüd sain teada, et üks banaanitaim kasvatab ainult ühe kobara banaane. Kui banaanid ära korjad siis taim küll kasvab edasi aga enam vilja ei kanna. Ehk siis ühest banaanitaimest saab ühe suure kobara banaane. Täna just ostsime 3 kilo banaane need on siin nii maitsvad et võiks lõpmatuseni pugida.
Sõit läks edasi. Teed on siin üpris mägised ning kitsad. Kõrguste vahed pole küll väga suured aga valdavalt on ikkagi teed pidevalt kas mäest üles või alla. Peatusime paaris kohas kus oli hea vaade merele. Sõidu esimene pool kulges valdavalt mööda rannikuäärt ning teine pool sõitsime saare keskosas kus on suured dzunglid. Sellel päeval kui sõitsime oli üle terve saare Creole festival ning tee ääres käis mitmes kohas vali muusika ning grillimine. Selle saare suur kultuuri osa on valjult ma ei teagi täpselt mis muusikastiil aga kõrva kostub nagu reggae ja techno mixi laadne mõnus küte.
Taksojuht ise ütles, et teda kutsutakse Hero driveriks ja liiklusõnnetuste koha pealt pidi puhas poiss olema. Varsti peab ise ka siin sõitma hakkama eks siis tuleb ka piisavalt Hero olla, sest vasakpoolne liiklus ja kitsad teed.
Kokku kestis meie sõit umbes 2,5h ja oli väga meeleolukas. Lõpus me hästi aru ei saanud, kus meid maha pandi pidi hostelile lähedal olema aga meie ja hosteli vahepeale jäi veel terve Creole festivali ala ning siis meie nagu kaks lambapead otsisime oma hostelit keset festivali inimeste keskel kottide ja kohvritega. Lõpuks oli üks kohalik naine nõus meid juhatama õigesse kohta ja siblisime tema sabas. Meie edasiseks peatuspaigaks Tropical Breeze hostel.
Piltidel siis näha mind joomas coconut teed, härra Hero Driver Keiriniga, Härra Hero Driver tuvustamas mulle kohalikku vaadet, lõbus Keirin värvilise maja taustal, kohalik lõbus onu kes küpsetas saia, banaaniistandus, vaade kalurikülale ning meie kariibi vetes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar