jooksus

See oli siis laupäeval, kui ärkasime 4.50. Käisime värskenduseks külma duši all (nagu on kuumuse tõttu juba tavaks kujunenud). Ja krõbistasime uniste nägudega endale müslit sisse. 5.30 hakkasime kodust liikuma, väljas oli veel pime ja linnud laulsid.
Muide ma vist ei olegi maininud, et siin saarel on mingid hullumeelsed linnud, kes hakkavad igal õhtul täiesti kõrist laulma, nii kui päike on loojunud ja teevad seda kuni päikesetõusuni. Asi oli nii hull, et esimene nädal aega saime magada ainult kõrvatroppidega. Nüüd hakkame vaikselt ära harjuma.

Aga igatahes, kui 5.30 kodust liikuma hakkasime oli isegi üsna kõhedust tekitav selles linnukisas ja pimeduses jalutada. 5.50 Võttis meid peale meie maakler Wilbertha King oma sõbra bussiga,  tema oli ka see, kes meid jooksule kutsus. Buss oli juba roosade särkidega tegelasi täis.
Tegemist oli siis heategevusjooksuga, mis oli suunatud rinnavähi toetamisele. Juba eelnevad kuu aega oli siin saarel pea igas suuremas poes püsti pandud väikene lauake, kus oli võimalik endale roosasid rinnavähi embleemiga särke ja kotte jms osta. Saadud tulu läks mõistagi annetuseks.
Kui olime stardipunkti kohale jõudnud ostsime ka endale roosad särgid, mille kohe selga tõmbasime ja saime ennast kiirelt registreeritud.
Selleks ajaks hakkas päike juba vaikselt tõusma ja roosade särkidega jooksaid oli meie ümber kogunenud juba tuhandeid. Rahva keskele aeti suur kastiauto, kust nagu kariibi rahvale ikka kohane pandi kõigepealt kõva tümm käima ja siis hüppas kasti noor musklis naine, kes hakkas muusika saatel tegema kastis soojenduseks tantsuliigutusi, mida rahvas järgi tegi. Huvitav erinevus oli see, et kui meie jooksuvõistlustel tehakse soojenduseks ikka erinevaid venitusi või soojendusharjutusi. Siis siin tegid soojenduseks kõik koos ühe lõbusa tantsu. Oli päris vahva.
Jooks ise oli 10km ja kuna me suve jooksul suutsime päris regulaarselt kahekesi ennast ikka jooksma vedada, ei tundunud vahemaa üldsegi pikk.
Kuigi peab tunnistama, et sellises kuumuses suurte tõusude peal joosta on ikka tükk maad raskem, kui Eesti lameda maa peal soiguda. Aga vähemalt olid tee peal iga 3 km tagant joogipunktid.

Aga joostud ta saime, ja nagu tellitult hakkas vahetult meie finišeerimist ka kerget vihma sabistama, mis oli nagu tellitud jahutus. Lõpetasime üsna esimeste gruppide seas ja emotsioon oli hea. Finišis pakuti kõigile joogipoolist, jogurteid ja banaane. Saime ka roosad seljakotid, mis sisaldasid ülatust.

ja arvake ära, mis üllatuseks olid :D Tühjad plastikust Pringlesi kirjadega plastik karbikesed, kus krõpse hoida. Esiteks Pringles peale jooksu ? ja teiseks tühjad?? väga huvitav kink :D

Jooksu finišh oli rannas ja nagu ikka oli ka seal juba lava püsti pandud ja muusika volüüm põhja. See on vist selle saare moto tants ja trall koguaeg igalpool.

Pärast premeeris preili Wilbertha meid suure pudeli kookosveega ja sõidutas meid oma kastikaga koju. Jee saime kastis sõita!

Igatahes, andsime oma panuse rinnavähi ennetamisel ja saime vastu ainult positiivsed emotsioonid.
Ja eestlastest olime siiski esimesed. :D