viimane nädal

Viimase nädala oleme olnud väiksel ravipausil ja suurema osa ajast veetnud kodukohas. Võimalikult palju oleme püüdnud selle aja jooksul olla lihtsalt õues kui päike paistab ja on hea ilm. Ilm on siin nii ettearvamatu, kunagi ei tea, millal võib hakata järsult vihma kallama.

Nüüd kui rohkem koha peal olnud, päikesega harjunud ning meres ujumisega olen teinud pikemaid ujumisringe siin meie Trouya lahes. Olen tegelenud nö. säästusnorgeladmisega, kus komplekti kuuluvad ujumisprillid ja ujumispüksid. Aga effekt on ju sama ja kopsumaht kasvab. Eks mingi hetk tuleb ikka linnast mingi komplekt soetada, et vähe mugavam oleks. Siiamaani on aga probleemiks olnud see, et kust seda soetada. Siinsed suuremad toidupoed müüvad ainult toidukaupa ja eraldi sellist kodu vms tarbikute poodi ei olegi nagu näinud. Vot apteegid on muidugi huvitavad kohad, seal müüakse kõike alkoholist elutoa kardinateni. Aga snorgeldamiskomplekti otsa veel sattunud ei ole.

Trouya lahe kaldad on snorgeldamiseks päris huvitavad. Mõned üksikud korallid, kuid väga palju erineva suuruse, värvi ja kujuga kive ning huvitava struktuuriga merepõhja. Olen juba enam vähem aru saanud, et millised kalad on igapäevane nähtus ja millised haruldasemad. Kaldast ei pea väga kaugele ujuma kui actioniks läheb ning erinevad kalad vaatevälja tulevad. Ühe korra sattusin ka suure kalaparve keskele mis oli päris vinge kogemus. Tuhanded väiksed kalad vahetasid suunda vastavalt sellele kuidas ennast liigutasid. Paari suuremat volaskit olen ka kohanud ja ühte lestalist nägin ka kes kivi peal pikutas ning alguses päris märkamatuks jäi, sest oli samades toonides. Päikselisel päeval vähese tuulega supertegevus, alati on põnev ning iial ei tea mida näha võid. Kuna Keirin meil snorgeldada veel ei või, siis natuke olen igakord filminud ka, et ta ka meil natuke mereelust osa saaks.
Siin väike video, et vähe selgem oleks millest siin räägin.

Paar päeva tagasi kui olin just ujumisringi lõpetanud ja hakkasin kaldale tulema oli vees üks parajalt tüse ja rõõmus kohalik mees.
Tervitasime siis nagu kõikidele kohalikele ikka kohane.
Siin elamise eripära on see, et möödudes kõik alati teretavad ja soovivad sulle ilusat hommikut või kena päeva. Autoga möödudes lastakse signaali ja visatakse käppa. Ja mõni jääb veel pikemale jutulegi. Vahepeal on tunne, nagu oleks siin kõigil juba ammune vana semu. Sellised väikesed žestid, millest meil Eestis tihtipeale vaja jääb, võivad teinekord päeva palju ilusamaks muuta.

Ja selle rõõmsapoolse naabriga  saime kohe hea jutu peale. Niiet järgneva tunni jooksul veest välja ei jõudnudki.

 Tegemist siis kohaliku tüübiga härra Chadwick, kes on juhtumisi ka farmer.
Kasvatab pipraid, arbuuse, ananasse ja  plaanib  tulevikus kookosõli tegema hakata. Tundus kohe alguses huvitav kuju ja nii jäimegi vestlema.

 Järgmine teisipäev  peaksime saama minna tema farmi, et saada kogemust, kuidas siis ikkagi siin kohalik inimene töötab ja majandab.
Teisip on  harvest day kus lähme aitame korjata erinevaid vilju ja vastutasuks võime päeva lõpus  haarata endale hunniku head paremat kaasa.

See sama Chadwick aka kohalik farmer  tutvustas meile ka lähemalt seda piirkonda, kus me hetkel elame.Tuli välja , et siin läheduses on lisaks veel 2 randa. Eile käisime ühte nendest siis vaatamas. Läbi võsase metsa läks kitsas teekene ning seda mööda lühike jalutuskõik ja olimegi kohal.

 See rannad on suured lained, mis murduvad täpselt randa. Kuna liivaosa on väike, siis seal päikest väga võtta ei saa, ilma et lained sinust hooga üle vuhiseksid. See eest on sealaga  igati tore lainetes hullata.  Kohalikust super resordist  oli paaditäis inimesi snorgeldama toodud ja lootsin, et siit leiab nüüd super snorgeldamiskoha. Kui seltskond lahkus läksin siis uurima ja päris imestama pani, et miks inimesed sinna toodi. Polnud eriti midagi huvitavamat, kui kivine põhi, tundus nagu turistilõksu moodi koht.

Pildil siis jutuks olev rand ning minu snorgeldamiskomplekt. Linnulennult on see rand meie majast ma arvan mingi 150m.


Kirjutan ka natuke pikemalt Windjammer Resordist. See on suur kompleks mis asub meie majast umbes 500m kaugusel kõrvaltänavas . Tegemist on siis põhiliselt ameeriklastele suunatud kohaga.
Kompleks koosneb paljudest erineva suuruse ning arhitektuuriga villadest ning ranna vahetus läheduses on ka üks suurem maja.
http://www.windjammer-landing.com/activities/an-estate-villa-family-experience
Siit lingilt saab vaadata millised need välja näevad.
Kõik villad on rajatud ühele maeküljele ning mida kõrgemale villa võtad seda suuremaks ja uhkemaks need lähevad ning vastavalt tõusevad ka hinnad. Kallimate villade eest tuleb välja käia suurusjärku 1000 dollarit päev. Mäest üles alla sõidavad pidevalt transfeer bussid ning toovad või viivad inimesi rannast tuppa. Niiet, kellel juhtub raha kõvasti üle olema, siis see on siin päris hea koht kus seda kulutada. :D

Windjammeri ranna alal on mitu restorani ja baari, mida oleme ka ise siin tihtipeale külastama sattunud. Igal õhtul on päikeseloojangu ajal viiest kuueni tunnike Happy Hour it, kui kõik joogid on poolehinnaga, et külastajatel päikeseloojangud liiga kainelt ei mööduks ja õhtuks ikka hoo sisse saaks. Igal õhtul on ka  live esinejad nii muusika kui ka entertainment poole pealt.

Samuti saab eraldi osta pakette veesportimiseks veesuusasõit, veelaud ja kummirõngaga sõit. Rentida saab kajakeid, veelaudu ning skuutrit. Eraldi võimalik veel osta snorgeldamispakett ning katamaraanisõit. Ehk kõik puhkuseks vajalik.

Kompleksi peak kuuluma veel ka Spa maja aga sinna pole veel sattunud.

Koht ise on äärmiselt kena. Baaride vahel on basseinid ning sealt edasi kaunis rannajoon.
Igal pühapäeva lõunal on basseini ääres live laulja. Saab mõnusalt ujuda ning oma suurepärase lauluoskusega kaasa ümiseda. Siin ka väike klipp kui peaks tekkima küsimus, milliste idiootsustega me siin oma aega sisustame.

 Siiani oleme Windjammeris enamasti päeval käinud ning hea ilmaga on seal ikka väga mõnus. Windjammer on ka tuntud pulmakoht ning mitu korda nädalas pannakse randa kõik pulmaks vajalik ülesse. Kohapealt on võimalik osta ka kõik hinnas pulmapakette. Kellel vaja kiiresti ja lõbusalt pulmi pidada vähese vaevaga siis Windjammer ootab.
Õhtuprogrammid on päris lahedad. Oleme käinud ainult ühel seal oli siis live band ja vahepeal oli 4 liikmeline punt kes tantsis ja tuleshowd tegi. Väga lahe on ka see, et teenindajad on hästi vabad ning tantsivad ja laulavad kaasa.
Uuel nädalal püüame siis seal farmis ära käia ja uurime rendiauto kohta, et kaugematesse kohtadesse minna.

mul on kõrvas auk

See oli siis rohkem kui nädal tagasi, kui kurtsin Taurile esimest korda, et mu kõrvad on kuidagi imelikult valusad. Pärast ujumas käimisi olid kõrvad veel eriti tundlikud. Ei osanud nende kõrvadega nagu midagi ette võtta ka ja nagu ikka eestlasele kombeks, arvasime, et no küll ise üle läheb. Aga ei läinud, ja ühel ööl ärkasin keset und üles meeletu valu peale. Mõlemad kõrvad olid lukus ja ja pea huugas, ning kostis ainult valusat vilinat. Nii ma siis istusin sellel ööl üleval, kõik valutas, silmis olid pisarad, sest hirm oli suur, kuna  ei saanud ju  aru, millest see võis olla tingitud. Tauri oli veelgi kohkunum kui mina ja hoidis mind tugevalt enda kaisus. Järgmisel päeval kurtsin häda emale, kes helistas perearstile ja kes omakorda arvas, et mul võib vesi kõrvas olla. Ehk siis tihti võib juhtuda seda, et pärast ujumaskäimist jääb vesi kõrva ja ei tule seal enam välja. Sellise olukorra puhul tuleks minna abi küsima apteegist, kus selle tarbeks spetsiaalsed kõrvatilgad, mis aitavad kõrvast vee välja saada. Novot tundus loogiline ja läksingi siis meie lähedal asuvasse apteeki, nägin riiulil kõrvatilku millel oli kiri :"helps remove water from ears" või midagi taolist. Väga hea, täpselt  need, mida otsinud olin ja haarasin need kaasa.
Samal õhtul enne magama minemist tilgutas Tauri mulle neid  mõlemasse  kõrva, no täiega ebameeldiv oli ja kipitas, aga arvasime, et ju siis töötabki.
Samal ööl ärkasin jälle üles, veel suurema valu peale, kui eelneval ööl. Kõrvad olid valusamad kui kunagi varem.
Otsustasime, et järgmisel päeval tuleb ikka arsti juurde minna.
Kuna hommikul tundusid mu kõrvad juba paremad, mõtlesin, et ei hakka ikka sinna arsti juurde ronima, jumal teab millises kuuris nad siin töötavad ja mis minuga tehakse. Läbi elu on minus haiglad alati ebameeldivustunnet tekitanud, valged pikad koridorid, haiged inimesed, rohu lõhn ja muu selline. Tauri oli see, kes mind lõpuks sinna ikkagi ajas, no ilmselgelt oli ka tema väga mures.
Oli teisipäev ja otsustasime, et käime siis seal meditsiinikeskuses ära, mis meie kodule ka üsna lähedal asub.
Ja peab tunnistama, et see oli hoopis teistsugune, kui olin ette kujutanud. Koht oli väga viisakas ja puhas, väga moderne, seintel olid ilusad maalid ja positiivsusest pakatavad  aforismid, ooteruumis käis nagu ikka lõbus reggae muusika ja töötajad olid kõik väga sõbralikud. Asjaajamine läks nii kiiresti, et pidime vist ainult 5 min ootama. Teades Eesti  venivaid ooteaegasid, olin mõttes ennast juba pikemaks istumiseks ette valmistanud. (muidugi võib olla ka vahe tingitud sellest, et kui eestis oli visiiditasu minu teada viimati 5.- eurot, siis siin on see 100.-)

Arst oli väga tore, küsis minu kohta tervisega seonduvad küsimused, minu muljeid saarest ja siis vaatas mu kõrvakesed üle. Pärast seda tegi natukene hapu näo ja ütles, et asi pole hea. Tuli välja, et mul on mõlemas kõrvas infektsoon ja vasak kõrvakile on kahjustada saanud, ehk seal on auk. Sellepärast olid mul kõrvad eriti valusad ka just pärast ujumaskäimist, kuna minul jookseb kõik see ülisoolane ja must vesi kõrva sattudes kõrvakilest otse läbi, tekitades nõnda valu.Seega ujumine on kõige hullem asi, mida võin praegu üldse teha.
Kuidas see tekkida  võis ei osanud ta täpselt öelda, aga  arvas, et võis olla põhjustatud lendamisel tekkinud rõhuvahest, mis avaldas kõrvadele survet ja ega see soolases vees ujumine sinna peale ka head ei teinud. Ütles, et kõrvakile taastamiseks tehakse vastavaid operatsioone. See tõmbas seest kõhedaks küll.

Peab tunnistama, et olen igavene hellik igasuguste füüsiliste vigastuste peale. Ainuüksi vere nägemine paneb mul juba silme eest virvedama.
Mäletan, kui mul lapsena näpust pind leiti ja välja võeti. Elasin seda nii üle, et läksin kuueks tunniks magama, et kogetud traumast ja šokist üle saada. :D Enam vast asi niihull ei ole, aga kõiki selliseid asju kardan ikka.

 Kuid, kas minul seda operatsiooni vaja läheb oskab öelda juba spetsialiseeritum inimene. Arstionu kirjutas mulle välja nädalase kuuri antibiootikume ja valuvaigisteid ja kirjutas saatekirja kõrvaarsti ja kirurgi juurde, kes asus üks korrus kõrgemal.
Korrus kõrgemal tuli välja, et antud kõrvaarst Dr Sureon, töötabki ainult teisipäeviti mõned tunnid, seega olime väga õnnelikud, et sattusime sellele ajale, kus ta kohal oli ja saime kohe tema jutule.
Dr Sureon vaatas ka mu kõrvad üle, ja raputas ainult pead, kui näitasin talle kõrvatilku, mida olin eelneval õhtul kasutanud. Need ei pidavat mu kõrvadele üldse head olema. Ta kirjutas mulle välja uued kõrvatilgad ja ütles, et tuleksin nädala pärast tagasi ülevaatusele.
Senikaua pean igal hommikul kõrvatilku panema, ja kaks korda päevas antibiootikume sööma. Ja andis lootust, et ehk asi paraneb rohtudega. niiet fingers crossed.

Niiet praegu ma siis oma vasakust kõrvast väga teravaid sounde ei kuule.
Kõige ebameeldivam selle kõige juures just ongi nende kõrvatilkade panemine nii hommikul, kui õhtul. Kui sul on kõrvakiles auk, siis see vedelik jookseb sealt läbi ja jääb mingiks ajaks sügavale kõrva sisse, selline tunne, nagu sööbiks su ajju. Igatahes ülirõve.

Keeldusest nii palju, et ei tohitarbida  alkoholi, ega pead vette panna, ja isegi juukseid peab mul pesema Tauri. Kõige suurem akhju on muidugi sellest, et siin on imeilusaid paiku ja kalu, mida mööda snorgeldada, aga seda mina teha ei või.

Ehk siis selline jama, mida ei oleks osanud kuidagi ära ka hoida.  Aga  oleme   positiivseks jäänud ja loodame et need antibiootikumid ajavad ikka asja ilusti ära. Järgmisel teisipäeval lähen siis uuesti kontrolli.

 mõned tarkuseterad, mis siis õppisin:

- Ärge mittekungi puhastage oma kõrvasid vastitikkudega!
Olen oma elu jooksul seda mitmeid kordi teinud, aga ei tohi! Sellega võid kahjustada oma kõrva jäädavalt. Normaalse inimese kõrvad puhastuvad ise ja midagi kõrva toppida ei tohi.

- Kui lennukiga lendad ,eelkõige õhkutõusmisel,  on soovitatav kasutada kõrvatroppe.
Me ei tea ju, kellel meist võivad olla hellad kõrvad, nagu näiteks minul. Ja hiljem jama, oi kui palju.

- Enne kui hakkate endale igasuguseid kõrvatilku, silmatilku ja muud sellist toppima, veenduge, et tegu on ikka õige asjaga ja  et teile sellest hiljem suuremat kahju ei tule. Ega ilmaasjata ei maini kõik ravimireklaamid, et enne kasutamist on soovitatav konsulteerida arsti või vähemalt apteekriga.

Marigot Bay

Pühapäeval otsustasime siis külastada kuulsat Marigot Bay lahte. See asub meie kodust umbes 15km kaugusel. Sõitsime bussiga pealinna ja otsisime sealt järgmist bussi, et edasi minna aga oli pühapäev ja sellel päeval tuli välja, et busse sinna kanti eriti ei liigu. Jalutasime siis niisama linna peal ja läksime sadamasse kus kruiisilaevad peatuvad. Seal rääkisime ühe taksojuhiga kellega pika seletamise peale suht okei diili saime. Härra oli nõus meid ära viima ja pärast järgi tulema ja koju viima. Imelik oli see, et kellega ma rääkisime ise ei sõitnud vaid viis meid mingi teise tüübi juurde kes meid siis sõidutama hakkas. Selline suht tagasihoidlik tüüp oli see ja eriti jutulõnga lahti ei kerinud. Sõita on siin alati huvitav, sest teed on kitsad ja loodus oli igal pool väga lopsakas. Jõudsime enne lõunat kohale ja leppisime kokku et 16 30 tuleb ta järgi meile.

Kui vaade lahele avanes siis vajus karp lahti jälle. Ilm oli ilus ja koht nagu filmist. Lisaks idüllilisele loodusele on koht kuulus selle poolest, et 1967 aastal oli see üheks põhi filmilokatsiooniks tuntud Rex Harrisoni linateosele DR Doolittle. Ka praegu on seal sama nimega restoran ning see film on siiani jäänud heaks selle koha reklaamloosungiks.
Kui nüüd pilti vaadata siis tee viib lahe vasakpoolsesse nurka sinna kohta kus vasakul randunud laevade rida lõppeb. Randa minekuks peab väikse lahesopi ületama paadiga.
Kui randusime siis kõigepealt tuli läbida kohalike pakkujate kadalipp. Neid oskame juba kiirelt ja viisakalt läbida. Kõige suurem lõks kuhu astud on minu arvates rannatoolid. Poisid lendavad kohe selga, et kas tahate ja eraldi veel varju siis hea pikutada. Komplekti rendi eest tahetakse u 10-15 dollarit. Aga kui nendest hagijatest mööda saad siis kohe edasi on hotellide rannatoolid kuhu mis mõeldud küll külastajatele aga kunas me ka valged inimesed siis keegi ära ajama ka ei tule. Sama nõks on mitmes rannas kus käinud oleme.
Rand on hästi muinasjutuline ning suhteliselt väike. Saime endale mõnusad lamamistoolid otsevaatega tuules loksuvatele palmidele. See oli vist esimene päev kus ma enam päiksekreemi ei kasutanud ning lasin korralikult praadida ennast. Päeva teises pooles panin igaks juhuks särgi peale.Peesitasime seal hea mitu tundi päike paitas väga eriliselt sellel päeval ja mõõdukas tuul pühkis üleliigse UV eemale.
Meil oli ka enda toidumoon kaasas aga uudistasime mida head ja sealkandis pakutakse. Restorani hinnad pole väljas söömiseks väga mõistlikud aga otse rannast saime mingi kohaliku söögi see maksis 15 kohalikku e umbes 5 eurot ja oli paras portsjon kahe peale. Söök oli selline ühepajatoidu ja supi vahepealsest kategooriast. Hästi palju leemekest ja sees liha, banaan, mingid klimpe meenutavad tükid, läätsed, porgandit oli ja mõni asi veel mida ära ei tundnud. Niikaua kuni perenaine tagatoas suppi serveeris tegid härrased meie aega parajaks tutvustades erinevat kraami mida suitsetada. Õnneks nad jätavad suht kiirelt rahule ka kui ütled, et pole huvitatud või nagu Mr Sofie ja Õieke ümised neile, et suitse ei tee suitsu ei tee.
Aga leidub ka väga huvitavaid kujusid. Üks mees kes meile kookose müüs tuli pärast niisama juttu rääkima. Vanem härrasmees tundus päris intelligentne ning vestlesime paeluvatel teemadel. Ta rääkis siis, et on pärit Senegalist ning sealt põgenenud. Väitis, et tal pole passi ja elab lindprii elu. Hetkel siis St Lucial paikne aga olevat palju ringi sõitnud kariibidel ja erinevatel saartel elanud. Uurisin veel, et kuidas kohalikud üldse sisserändajatesse suhtuvad. Marigot Bay on selle koha pealt hea näide. Mees rääkis, et kunagi oli siin ainult dzungel aga nüüd on ehitatud suur Capella kuurort ning palju eraomandis villasid. Igaüks lõhub loodust maju ehitades ning teid ehitades. Enda valduste juurde loomulikult kedagi ei lubata ning nii peavadki kohalikud vaatama kuidas neid endi maalt vaikselt välja süüakse. Loodame ikka parimat ning austust inimeste vahel. Teistpidi annab sisseränne ka palju uusi töökohti, sest kõiki villasid vaja aastaläbi hooldada.
Päeva lõpetasime siis doolittle restoranis istudes. Tegime seal ühe magusa kokteili ja sõitsime tagasi üle lahe, et koju minna. Natuke oli veel taksojuhiga kokku lepitud ajani ning jalutasime mööda kallast. Vaatasime uhkeid purjekaid ja katamaraane ning nägime lähedalt ka Capella kuurorti. See on siiani kindlasti kõige ilusam kompleks mida oleme näinud. Väga hästi on majad loodusega kokku sobitatud rääkimata basseinidest, baaridest, mööblist. Väga hubane ja stiilipuhas koht.
Päeva lõpuks pidi loomulikult ka mõni tagasilöök tulema ning polnud meie taksot. Ilmselt sai parema otsa ning otsustati meid üle lasta. Kell oli ka juba päris hiline. Mõtlesime siis, et jalutame suure teeni vaatame kas mõni buss liigub ning jalutamise ajal peatas üks taksomees kes oli meid nõus ära viima sama hinnaga. Natuke olime sõitnud siis hakkas auto streikima ja pidasime kuskil teeäärse maja juures kinni ning juht laadis masina vett täis ning sõit võis jätkuda. Lõpuks tagasi kodus ja suurepärane päev Marigot Bays veedetud. Usun, et see on paik kus siinolles veel käime.

vaevaline kojusaamine

...jaa Nutimatilt väike nipp ka teile, et kui panete video HD peale, on midagi aru ka saada.

Ehk kuidas kõik üritavad sind siin  ikka nöörida ja üle lasta. 

Meie põhiline söök/jook siin saarel on värsked kookosed, mida müüakse peaaegu igal nurgal. Võiksingi vist ainult nendest elada. 

(maksavad üldiselt 70 senti, aga vahepeal müüakse neid ka rannas turistidele 5 dollariga :D) 

Kui härra avastas, et me ei kavatse talle "meistriteose" eest raha anda, ei olnud ta vist väga õnnelik. 

:D :D  

Everyday struggle 

kodutänav on kutsikaid täis

Selline tunne, nagu siin oleks mingi koertebuum. Peaaegu igas maja on mõni väikene koerakutsikas. Ja kõik koerad on ülisõbralikud. Võtaksin nad kõik endale.

jooksuvideo

Videokvaliteedid on niihalvad, sest siinne kiireim internet on 100 korda aeglasem, kui Eesti normaalne. Ka video üliväikseks tegemisel kulub selle üleslaadimiseks ebanormaalselt kaua aega. Üritan selles osas midagi ette võtta.  Aga ei hädalda, kes värvigammast midagi eristada ei suuda, võib niisama jutuvadinat kuulata, peace :) 

Pigeon Island

Rodney bay lahe tipus asub väike looduspark nimega Pigeon Island. See on 44 aakri suurune maatükk. Lähiajalooliselt toimusid selles piirkonnas 18. sajandil võitlused Briti ja Prantsuse sõjaväe vahel ning sellest ajast on säilinud ka mõned sõjapidamiseks kasutatud ehitised. Varemeis on 60 sõduri tarbeks ehitatud kasarmu ning vaid müür on alles Rodney Bay kindlusest. Kirjutan siis kuidas me seda kohta uudistamas käisime.
See oli juba rohkem kui nädal tagasi. Käisime maakleriga ühte maja vaatamas ning pärast oli ta nõus meid Pigeon Islandi väravateni lahkelt kohale sõidutama. Kohe sissepääsu ees on laht, kus meri kauneid laineid välja annab ning surfisõpru kohale meelitab. Kui alguses läksime ei teadnud täpselt mida oodata. Internetist otsisin infot ette ja tundus huvitav koht kus palju tegemist. Tegelikkuses on see suhteliselt väike ala mille üks külg on piiratud müüriga, sissepääsuks tuleb välja käia 7 dollarit ning kokkuvõttlikult ongi seal mõned sõjaajaloolised majavaremed kaks pisikest randa ning väike matkarada. Kohapeal olles aga saab mõnusalt loodust nautida. Palju huvitavaid puid ja põõsaid ning pildiraamatu esikaane kaktuseid.
Palaval päeval täiesti paras väike matk kus tee viib läbi madala metsa. See koht meenutab natuke kaameli selga kus on kaks küüru. Käisime siis nö mõlema küüru otsas. Kõigepealt ronisime Rodney Bay kindlusevaremeteni. Seisime siis samas kohas kus kunagi Briti sõjaväelased seisid ning passisid kas kõrvalsaarelt Martiniquelt mõni sõjalaev neid ohustama liigub. Ja tõesti kõrvalsaart oli väga hästi näha. Nende saarte vahe kuskil 30 km. Päev oli päikesepaisteline ja soe ning mäkketõus võttis naha korralikult märjaks. Tegime kindluse otsas pilte ja nautisime head vaadet Rodney Bayle ning merele. Kohe kõrval oli siis teine ja kõrgem mäenukk. Kui kindluse juurde oli täitsa korralik tee ehitatud ja trepp siis teise mäkke tuli mööda kive ja kände turnida. Väike keskpäevane pingutus ja olimegi teises tipus. Pulss laes ja särk keha külge kleepunud nautisime kauneid vaateid. See oli meie reisi esimene pikem matk, kus tulime linnamajade vahelt välja ning andis head aimu mida edaspidi oodata. Üles alla ronides avanes mitu kaunist vaadet alla kaljusele rannale ja võimsa väljanägemisega mäekülgedele. Lõpetasime retke suplusega ookeanis.

Üleüldine elu

Kirjutan siis vahepeal niisama juttu ka kuidas siin elu käib ja milline on loodus. Alustan siis randadega. Praeguseks hetkeks oleme käinud 6s erinevas rannas. Alustasime Sandy Beachiga Vieux Fortis. See rand on siiani lemmik. Hästi avar ja täiesti puutumatu loodusega. Rahulik, vähe inimesi, puhas rannajoon ilma ühegi rannatooli ega muu selliseta 100 % ehe rand. Midagi samalaadset on ka meie kodurand Trouya Beach see on väike ja armas laht ning samuti vaikne ja harva on seal peale meie veel inimesi. Teiseks suureks lemmikuks on meie kohaliku kuurorti Windjammeri rand. Seal hästi valge ja puhas liiv ning ujumiseks on ühte osa rannast süvendatud ning muuli abiga on vesi pidevalt tasane. Seal saab ka ennast mõnusasti võrkkiiges mere kohal kõigutada ja päikest võtta ning mõned atraktsioonid on ka vee peal. Rodney Bay lahes oleme käinud kolmes erinevas rannas. Just täna käisime Redduit Beachil mis kujutab endast ühte suurt hotellikompleksi ning rannajoont selle ees. See rand on laialt merele avatud ja laine veemass jõuab lõplikult rannani. Kui ujuma lähed siis veetase kõigub veepiiri alguses pidevalt umbes pool meetrit ja seal sees mõnus loksuda. Ranna nurgas oli vee peale ehitatud väike park kus sai erinevatel batuutidel hüpata ja turnida. Vaatasime siis kuidas tüsedad ameeriklased ennast seal ringi lohistasid. Harjumatult palju oli väikeseid kärbseid kes pidevalt tüütasid aga muidu kompleks natuke vanemat tüüpi aga armsake ja kena haljastusega. Ja lõpetuseks veel kaks randa mis asuvad Rodney Bay vasakul küljel nendele nimesi täpselt ei teagi anda. Üks neist asus Pigeon Islandi kõrval seesama rand kus ka meie jooksufinish oli. Samuti merele avatud ja mõnusa loksuva lainetusega rand. Ranna ääres paar väikest müügikioskit ja baari. Nüüd sellest rannast edasi on suur Sandalsi kompleks kust ka läbi jalutasime ning edasi tuleb pikk ja üsna kivine rand kus ujumas käisime kui Rodney Baysse saabusime. Selles rannas oli näha ka metsikuid hobuseid. St Lucial elab metsikuid hobuseid päris palju ning nende nägemine pole mingi haruldus. Mis veel randade juures silma jääb on krabid. Neid igal pool näha erineva suuruse ja värviga. Ühte krabi nägime isegi keset linna elamas suur elukas majade vahel. Siinkohal saangi minna randadelt üle sujuvalt looma ja linnuriiki.


Paljudel kohalikel on siin kanad ning hommikuti äratavad kuked üksteise võidu kõik väiksema unega kodanikud ülesse. Täna kui koju jalutasime siis oli tänaval üks kanaema oma väikse tibupojaga peab ettevaatlik olema et tibule peale ei astu. Teiseks koduloomaks on kitsed. Mingit erilist loomapidamist küll ei toimu, sest iga kits ragistab selles võpsikus kus meeldib. Meie maja lähedal üks natuke avaram plats ka seal elavad lehmad. Sigu pole tänavapildis näinud aga autokastis mööda sõitmas oleme näinud. See oli päris naljakas vaatepilt kuidas kaks meest sõitsid kastiautoga ja kastis möllas siga ringi. Veel on palju koeri. Kõik koerad hästi sõbralikud. Siin Trouya Roadil ka neid omajagu ning kui viimati ujuma läksime siis koerad tulid ka meiega kaasa nagu vanad semud. Paljudel on mitu koera ja villaelanike hoovides liiguvad enamasti tõukoerad. Kohalikud krantsid üldiselt sihvakad, kiitsakad, lontkõrvadega lõbusad sellid. Üks koer kes hästi silma jäi oli tavapäratult kirju mustriga ning meenutas hüääni. Mitmes söögikohas oleme näinud ka valvurkiisusid.

Tänaseks päevaks oleme ennast ära treeninud igasugu kohalike pakkumistele ei ütlema. Skeem on siin lihtne. Nooremapoolsed tegelased on siin kõik kõvad narkokauplejad. Mõnel on ka lisaks mõnda teenust või toodet pakkuda. NT täna rannas tuli üks kuldketi, kullast kõrvarõngaste ja sõrmustega kutt. Kõigepealt küsis kas tahame Skuutriga sõitma minna(ei tahtnud) edasi küsis äkki siis soovime hoopis kanepit(ei soovinud) ja no mis tal siis muud üle jäi kui ka kokaiini pakkuda (ei soovinud). Natuke eakamad härrased narkoga ei kauple neil on kas mõni käsitöö oskus või siis niisama hea jutt et mille tarbeks raha vaja on. Kõige rohkem meeldis mulle üks härra kes soovis et ma toetaks laste kriketimängu. Ühe asja ostsin ka endale siin algusepoole. Tegemist puust nikerdatud ja värvitud kujuga. Välja näeb see umbes nagu 4. klassi poiste tööõpetuse tunnis tehtud esimene töö, kus vahetundi väga kiire oli. Samas pidi õnne tooma ja 5 dollarit maksis usun et toob investeeringu tagasi.
Üks põnev seik oli meil veel sellel ajal kui korterit otsisime. Kõndisime linnas ringi ja üks mõnus ganjamees tuli meiega juttu rääkima, oli selline vähe vanemapoolne mehike. Rääkisime siis, et otsime endale elamist ja oleme siin pikemalt jne. Selle peale tüüp ütles, et tal siin üks sõber kelle juures saab apartmente rentida hea asukoht ja aed ja tip top värk. Tundus natuke kahtlane küll aga kui pole näinud ei tea ,ning otsustasime vaatama minna. Mees siis asus meie teejuhiks ja hakkasime liikuma. Sinna oli maad umbes kilomeetri kanti aga pidevalt sadas ja tegime mõned varjupeatused. Täpselt aru ei saanudki, kes see mees oli rääkis et on kunstnik ja elab vahepeal UK-s. Lõpuks jõudsime kohale. Nagu lubatud oligi maja koos aiaga. Tegemist oli siis keskmise suurusega hoonega, milles 4 apartmenti. Aed oli isegi täitsa okei banaanid kasvasid ja väike grillkoda. Kõigepealt kui sinna jõudsime siis polnud omanikku. Ganjamees kloppis ja karjus küll kõikvõimalikele uste ja akende taga. Kuid omaniku ei paistnud kusagilt. Meie soovituse peale talle helistada saime vastuse, et siin asjad nii ei käi .
Ja  täpselt sellel hetkel kui hakkasime ära minema ja juba väravat lahti tegime ilmus äkki omanik välja. Nimeks oli tal Gene. JA siis hakkas show pihta. Rääkisime, et mis meie soovid on ja ta oli nõus meile tube näitama. Edasine oli nagu klipp huumorifilmist kus inimesed tulevad kogemata valesse hotelli. Vaatasime kahte apartmenti. Esimeses oli kaks voodit siis vahemüür mille taga wc sinna sisse ei vaevunud vaatamagi. Toad olid hästi vanad ja räsitud ja väsinud olemisega. Siis viidi meid kõrvaltuppa mis oli kompleksi viie tärni koht. Kõrval apartmendil oli siis kolm tuba, kolme suure voodiga, iga järgnev tuba hullem, kui esimene. Samamoodi täiega räämas kõik vanad asjad, ma arvan, et see gaasipliit oleks koos majaga õhku lennanud kui seal midagi vajutada. Köögikapi ustel olid tükid väljas ja riiulitel märkasin  tolmukihi all olevaid roostetanud plekist tasse.Kõik oli üliräpane, mustad voodilinad ja kasutatud pakendid vedelesid nurgas. WC-d eristas teistest tubadest räpane määrdunud kardinariba. Toad olid pimedad ja neil olid trellidega aknad  u 30x30 cm.  niiet võite põgusalt ette kujutada, kuhu olime sattunud.

Meie muidugi tegime head nägu ja uudistasime hoolega. Kõige koomilisem oli kui Gene sulges välisukse ja samal ajal kukkus kardinapuu kolinal alla,  täpselt nagu filmis kus vanal autol lööd ukse kinni ja terve masin kukub juppideks. Kõigest hingest üritasime naeru tagasi hoida ja teha tõsist nägu.
 Nalja pärast küsisime siis hinda ja meile öeldi 60 dollarit päev, mis olevat suurepärane pakkumine sellise avara elamise eest, kus kõik "eluks vajalik" olemas. Polnud ka ime miks kõik need toad tühjad olid. Kahju et ühtegi pilti ei taibanud teha.  Samas olime sellel hetkel ka piisavalt šokeeritud, et üritasime esimesel võimalusel sealt kiirelt jalga lasta.
Genele aga ütlesime, et võtame otsustamiseks paar päeva ja siis anname teada.

Antud seik jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. PÄrast seda kogemust tundub vistt iga hostel täitsa talutav.

jooksus

See oli siis laupäeval, kui ärkasime 4.50. Käisime värskenduseks külma duši all (nagu on kuumuse tõttu juba tavaks kujunenud). Ja krõbistasime uniste nägudega endale müslit sisse. 5.30 hakkasime kodust liikuma, väljas oli veel pime ja linnud laulsid.
Muide ma vist ei olegi maininud, et siin saarel on mingid hullumeelsed linnud, kes hakkavad igal õhtul täiesti kõrist laulma, nii kui päike on loojunud ja teevad seda kuni päikesetõusuni. Asi oli nii hull, et esimene nädal aega saime magada ainult kõrvatroppidega. Nüüd hakkame vaikselt ära harjuma.

Aga igatahes, kui 5.30 kodust liikuma hakkasime oli isegi üsna kõhedust tekitav selles linnukisas ja pimeduses jalutada. 5.50 Võttis meid peale meie maakler Wilbertha King oma sõbra bussiga,  tema oli ka see, kes meid jooksule kutsus. Buss oli juba roosade särkidega tegelasi täis.
Tegemist oli siis heategevusjooksuga, mis oli suunatud rinnavähi toetamisele. Juba eelnevad kuu aega oli siin saarel pea igas suuremas poes püsti pandud väikene lauake, kus oli võimalik endale roosasid rinnavähi embleemiga särke ja kotte jms osta. Saadud tulu läks mõistagi annetuseks.
Kui olime stardipunkti kohale jõudnud ostsime ka endale roosad särgid, mille kohe selga tõmbasime ja saime ennast kiirelt registreeritud.
Selleks ajaks hakkas päike juba vaikselt tõusma ja roosade särkidega jooksaid oli meie ümber kogunenud juba tuhandeid. Rahva keskele aeti suur kastiauto, kust nagu kariibi rahvale ikka kohane pandi kõigepealt kõva tümm käima ja siis hüppas kasti noor musklis naine, kes hakkas muusika saatel tegema kastis soojenduseks tantsuliigutusi, mida rahvas järgi tegi. Huvitav erinevus oli see, et kui meie jooksuvõistlustel tehakse soojenduseks ikka erinevaid venitusi või soojendusharjutusi. Siis siin tegid soojenduseks kõik koos ühe lõbusa tantsu. Oli päris vahva.
Jooks ise oli 10km ja kuna me suve jooksul suutsime päris regulaarselt kahekesi ennast ikka jooksma vedada, ei tundunud vahemaa üldsegi pikk.
Kuigi peab tunnistama, et sellises kuumuses suurte tõusude peal joosta on ikka tükk maad raskem, kui Eesti lameda maa peal soiguda. Aga vähemalt olid tee peal iga 3 km tagant joogipunktid.

Aga joostud ta saime, ja nagu tellitult hakkas vahetult meie finišeerimist ka kerget vihma sabistama, mis oli nagu tellitud jahutus. Lõpetasime üsna esimeste gruppide seas ja emotsioon oli hea. Finišis pakuti kõigile joogipoolist, jogurteid ja banaane. Saime ka roosad seljakotid, mis sisaldasid ülatust.

ja arvake ära, mis üllatuseks olid :D Tühjad plastikust Pringlesi kirjadega plastik karbikesed, kus krõpse hoida. Esiteks Pringles peale jooksu ? ja teiseks tühjad?? väga huvitav kink :D

Jooksu finišh oli rannas ja nagu ikka oli ka seal juba lava püsti pandud ja muusika volüüm põhja. See on vist selle saare moto tants ja trall koguaeg igalpool.

Pärast premeeris preili Wilbertha meid suure pudeli kookosveega ja sõidutas meid oma kastikaga koju. Jee saime kastis sõita!

Igatahes, andsime oma panuse rinnavähi ennetamisel ja saime vastu ainult positiivsed emotsioonid.
Ja eestlastest olime siiski esimesed. :D

koduotsing

Lugu siis sellest, kuidas me otsisime endale kodu.
Nagu te eelnevalt juba lugeda saite, siis pidime selle tähtsa asjaajamisega juba algust tegema lennujaamas. Kuna sealsed tolliametnikud ei tahtnud meid tagumisest ülekuulamisruumist teps mitte välja lasta, enne kui meil on neile ette näidata  koht, kus kavatseme kogu saarel viibimise perioodi peatuda. Ehk  siis esimesed kõned tegime kinnisvara firmale juba lennujaamast ühe tolliametniku telefoniga. Kuna sellel hetkel ei olnud meil ju veel kohaliku numbritki. Helistasime Blue Reef Real Estate, antud kinnisvara firma leidsime netist. Küsisime, kas neil oleks meile midagi pakkuda ja nad kinnitasid, et ilmselt mdiagi ikka leiab. Tänu selllele kinnitusele pääsesime ka lennujaamast tulema.
  Kinnisvara büroo asus meie Tropical Breeze hostelist jalutuskäigu kaugusel ja esmaspäeval oma sammud just sinnapoole seadsimegi. 1,5 km jalutuskäik sinna osutus üsna tülikaks, sest mina Keirin olin oma targa aruga endale selga otsustanud panna maani valge kleidi ja plätud. Aga nagu eelnevalt ka mainitud, puuduvad siin kõnniteed. ja kuna vihma oli ka just sadanud. siis müttasin oma valge kleidikese ja plätudega seal sõidutee ja võsa vahel mudas ikka järjepidevalt vandudes ja hädaldades. Aga kohale jõudsime. Kohapeal võtsid meid vastu üks mees kes oli ise pärit UK st ja kaks kohaliku. Nad ütlesid, et neil on paar elamist küll, mis võiksid meile sobida, aga saaksime neid vaatama minna kolmapäeval. Leppisime siis kolmapäevaks kohtumise kokku ja läksime tagasi oma hostelisse. Seekord juba bussiga. Teisipäeva hommikul  rääkisime  hosteli  perenaisega kes ütles, et tal on üks hea sõbranna, kes on ka siin kohalik Maakler ja et ta saab korraldada meile temaga kohtumise, et meil oleks enam valikuvõimalusi. Nad sõidutasid meid linna ja meil oli võimalus minna kohe ka ühte elamist vaatama. Tegemist oli tegelikult suure majaga alumise korrusega, maja ise oli uus ja just renoveeritud, kogu mööbel oli puhas ja uus. majal oli ka suur aed. Ainukeseks miinuseks oli asukoht, maja asus kõrgel mäe otsas ja mitte sellisel mäel nagu nad meil Eestis on, vaid autotee läks vahepeal ikka 80 kraadise tõusuga üles, seega arvestades, et meil ei ole siin autot, kujuneks vist poes või linnas  käimine üsna piinarikkaks :D. Kolmapäeval läksime mõlema maakleriga kokku veel 4 maja vaatamas. Kuid juba esimesel pilgul sai meile selgeks milline meile enim meeldis. Väljavalituks osutus maja Trouya rannas. See on peatänavast küll 20 min jaulutuskäigu kaugusel, kuid kõndimine ei valmista meile probleeme ja mäkketõus pole järsk. Tegemist on villaga, mille esimesele korrusel on avar stuudiokorter, mis on siis meie kasutada. Majal on suur aed. 400 m kaugusel on väike aga see eest hästi ilus heleda liivaga rand, kus kohalike ei käi. Enamusajast on see rand tühi, seega on seal ujumas käimine igati turvaline ja ei pea muretsema oma asjade varastamise või tüütavate kohalike pärast. Kõrval tänavas asub suur Windjammeri hotellide megakompleks, kus on viimase peal rand basseinide ja baaridega, mida võime samuti alati külastada. Oleme nüüd üsna tihti seal ikka käinud oma meelt lahutamas. Seal toimub koguaeg mingi action, kas live esinejad, bändid või korraldadakse lihtsalt paksudele ameerika turistidele erinevaid rannamänge.
  Meil on siin majas ka üks naaber Oshua, kes hooldab maja ja siis veel üks majapidaja,kes käib siin üliharva aga kes vist   vastutab selle eest, et meil kõik eluks vajalik, nagu voodipesud, rätikud ja muu selline olemas oleks, meesterahvas nimega  Alison , jah suht veider :D.
10.-15. dets pidid ka maja teisele korrusele, mis praegu on tühi,  mingid turistid tulema pühasid veetma. Loodetavasti saame endale nädalakeseks siis toredad naabrid.
Maja omanik on meesterahvas, kes elab ise UK, meili teel on jätnud ka tema väga meeldiva ja abivalmi mulje.
Vähemalt nüüd oleme ennast oma uude koju ilusti sisse seadnud ja kohvrid lahti pakkinud. Hakkab juba enamvähem kohaliku tunne tekkima. Lõpuks saame ka ise kodus süüa teha. Teen kunagi ka pikema postituse toitudest mida oleme siin proovinud ja kohalikud asjad mida olen üritanud ka ise teha (loe üritanud, ehk feilinud). :D

Windjammer resort

Windjammer Resort

maja

maja

kodurand

hommikul rannas trenni tegemas

kodurand

Creole Festival

Samal päeval kui Rodney Baysse jõudsime toimus siin suur tänavafestival. Hosteli olime valinud täpselt sündmuste keerisesse. Maja eest festivalini jalutada oli mõnisada meetrit. Mida rohkem õhtu poole näitas kell seda rohkem kogunes ka inimesi. Festivalil pakuti siis kõikvõimalikke kohalikke toite ja jooke. Enamus joogid mittealkohoolsed mõnes kohas sai rum punchi osta. Festivali alal oli palju pubisid ja väikseid söögikohti kust õlut ja muud kraami sai osta. Meie proovisime siis kohalikku soolakala mille kõrvale serveeriti küpsetatud banaani, avokaadopall ja veel palju muid toredaid asju mille sisust väga aru ei saanud. Toit maitses hästi ja huvitavalt. Sellel päeval oli väga soe ja päiksepaisteline ilm ning kahe peale ühest söögiportsjonist piisas. Festivali iseloomustaski kõige enam kohalik toit, palju lõbusaid inimesi, hästi vali muusika, ülienergilised esinejad ja sõbralikud müüjad. Hinnaklass oli ligilähedane meie laatadel pakutavate toiduhindadega. Praed maksid 5-8 euroni. Sellelt laadalt leidsime ka ühe väga huvitava joogi mis kohe minu lemmikuks sa ja seda ostsime mitu korda juurde. Tegemist siis Coconut Teaga, ehk kookostee. See maitseb nagu piparkoogitaigna ja sokolaadi segu ja soojalt on see veel eriti mega. Kahjuks esinejaid väga palju ei näinud üks hull naine tantsis ja tõmbas rahvast käima, siis noored trummimängijad ja mingi seltskond ülipikkadel karkudel jalutas vastu. Sellel samal tänaval kus festival toimus on pidu igal reedel, suhtkoht sama teema aga lihtsalt ala väiksem ja pole esinejatega lava. Üldiselt andis festival mõnusat kariibi hõngu täie rauaga. Palju oli huvitavais riideis kohalikke ning enamustel naistel on siin väga kaunid ja põnevad soengud. Minu jaoks festivali suurim leid ja vaieldamatu lemmik Coconut Tea.

Sõit koos Hero driveriga

Kirjutan siis lähemalt kuidas meie sõit Vieux Fortist Rodney Baysse kulges. Kell 10 hommikul oli meie taksojuht hosteli juures kohal nagu kokku lepitud sai. Leppisime siis hinnas kokku, tõstsime asjad peale ja hakkasime sõitma. Kohe sõidu algusest saadik olime nagu akende külge kleepunud nii palju oli mida vaadata. Saar on hästi lopsaka ja rohelise loodusega ning erinevaid troopilisi taimi tohutul hulgal. Taksomees oli nõus meile ka giidi eest olema ja saime temaga päris hea jutuotsa peale. Rääkisime ka Saint Lucia elust üleüldiselt. Kui ma enne reisi saare kohta uurisin siis google näitas väga madalat SKP-d aga tegelikkuses pole siin saarel just rahalises mõttes inimestel häda midagi. NT valitsuse palgal olevad inimesed saavad rohkem palka kui meil Eestis. Õpetajad, politseinikud pidid teenima 3000-4000 EC-d ehk siis 1100-1400 eurot kuus. Saare kõige suuremaks sissetuleku allikas arvake ära... loomulikult turism. Teisel kohal on banaanikasvatus ja edasi muud loodussaadustega kaasnevad ärid. Farmerid pidid teenima umbes 25 dollarit päevas. Inimesed ei ole siin vaesed lihtsalt palju on neid kellele meeldib niisama päikse käes peesitada ja kanepit tõmmata ja rum punchi juua. Huvitav on siin ka milliste autodega liigutakse. Vanemate masinatega sõidetakse ilmselt niikaua kuni enam midagi remontida ei ole ja uuemate autode puhul kui on mõni avariiline mõlk või kriimustus siis sellest pole midagi.
Tagasi siis sõidu juurde. Sõitsime terve tee hästi aeglaselt ja huvitavamates kohtades tegime peatuseid pildistamiseks ja eneseharimiseks. Tee jooksul said vist enamus tuntumatest puuvilja taimedest ära nähtud. Tegime peatuse banaanikasvatuse juures. Ei tea kas ise olen rumal aga alles nüüd sain teada, et üks banaanitaim kasvatab ainult ühe kobara banaane. Kui banaanid ära korjad siis taim küll kasvab edasi aga enam vilja ei kanna. Ehk siis ühest banaanitaimest saab ühe suure kobara banaane. Täna just ostsime 3 kilo banaane need on siin nii maitsvad et võiks lõpmatuseni pugida.
Sõit läks edasi. Teed on siin üpris mägised ning kitsad. Kõrguste vahed pole küll väga suured aga valdavalt on ikkagi teed pidevalt kas mäest üles või alla. Peatusime paaris kohas kus oli hea vaade merele. Sõidu esimene pool kulges valdavalt mööda rannikuäärt ning teine pool sõitsime saare keskosas kus on suured dzunglid. Sellel päeval kui sõitsime oli üle terve saare Creole festival ning tee ääres käis mitmes kohas vali muusika ning grillimine. Selle saare suur kultuuri osa on valjult ma ei teagi täpselt mis muusikastiil aga kõrva kostub nagu reggae ja techno mixi laadne mõnus küte.
Taksojuht ise ütles, et teda kutsutakse Hero driveriks ja liiklusõnnetuste koha pealt pidi puhas poiss olema. Varsti peab ise ka siin sõitma hakkama eks siis tuleb ka piisavalt Hero olla, sest vasakpoolne liiklus ja kitsad teed.
Kokku kestis meie sõit umbes 2,5h ja oli väga meeleolukas. Lõpus me hästi aru ei saanud, kus meid maha pandi pidi hostelile lähedal olema aga meie ja hosteli vahepeale jäi veel terve Creole festivali ala ning siis meie nagu kaks lambapead otsisime oma hostelit keset festivali inimeste keskel kottide ja kohvritega. Lõpuks oli üks kohalik naine nõus meid juhatama õigesse kohta ja siblisime tema sabas. Meie edasiseks peatuspaigaks Tropical Breeze hostel.
Piltidel siis näha mind joomas coconut teed, härra  Hero Driver Keiriniga, Härra Hero Driver tuvustamas mulle kohalikku vaadet, lõbus Keirin värvilise maja taustal, kohalik lõbus onu kes küpsetas saia, banaaniistandus, vaade kalurikülale ning meie kariibi vetes.

pildid

Rodney Bay ja Tropical Breeze

2 Viex Fordis veedetud päevaga sai meile selgeks, et see ei ole päris see koht, kuhu tahaksime jääda.  Kõnniteed puuduvad, ühtegi normaaslet poodi ja söögikohta pole. Igalpool jooksevad ringi ainult kanad ja tumedanahksed kohalikud.

Olime eelneval päeval seal nö. linnas jalutades kohanud taksojuhti, kellega pikalt vestlema jäime ja meil oli alles ta visiitkaart. Kutsusime härra endale hommikuks järgi. 

Otsustasime pealinna kanti taksoga sõita, kuna meil olid suured kohvrid ja me polnud päris kindel kuhu minemagi peame. 

Lõpuks nentisime, et tegime õige otsuse. 

Härra taksojuht muutis meie pealinna sõidu justkui tuuriks. Ta rääkis meile kõike saare kohalikust elust. Siinsetest traditsioonidest ja majandusest. 

Ta viis meid ka banaaniistandusse ja näitaks ilusate vaadetega kohti ja vihmametsi. 

Kuna mina, seekord siis Keirin olin suutnud ennast esimesel päeval täiesti ära põletada (sest ma ei olnud ju  nõus Tauri soovitatud 50uv  kreemi peale panema)  siis oli vahelduseks konditsioneeriga autos päris mõnus saart avastada. 

Saare põhjarannikul, ehk Rodney Bays oli meie järgmiseks peatumispaigaks Tropical Breeze hostel. Valisime koha hea asukoha tõttu. Olime peatänavale väga lähedal. Koht ise oli väga hubane ja selle omanikud tõeliselt armsad ja abivalmid inimesed.

Rodney Bay ranniku ääres on linn Gros Islet, seal me siis viibisime. Siin tuntsime ennast juba natuke turvalisemalt, kõnniteid ei olnud küll endiselt. Ja vasakpoolne liiklus ajas ikka segadusse. Aga juba oli natuke rohkem tsiviliseeritum ja ka tänavatel võis ka mõningaid turiste näha.



               -Tropical Breeze 

Vieux Fort

Esimeseks peatuspaigaks oli meil Aupic Paradise hostel. Tuba oli väike ja mõnus. Esimesel õhtul otsisime kuhu sööma saaks minna ja soovitati sellist kohta nagu The Reef mis asus mere ääres u 5 km meie hostelist. Läksime siis kohe kohalikku bussiliiklust testima.
Saint Lucia ühistransport on väga huvitav ja minu meelest geniaalne süsteem. Ringi sõidavad mikrobussid kuhu on kohaldatud u 10 istekohta. Kõik masinad millel on roheline numbrimärk on bussid. Selleks, et bussi saada pead lihtsalt minema tee äärde ootama õiget autot ja juhile märku andma et tahad peale tulla. Kui linnapiires sõidad maksab buss 1,5 EC EC(kariibi dollar) ehk u 0,5 eurot. Bussid sõidavad hästi tihedalt ja hästi kiiresti. Juhid ikka vajutavad nii palju kui need lagunenud vanad Toyotakesed välja kannatavad.
The Reef on kohalik väike rannabaar kust saab õlut ja kohalikku toitu. Sõime mingit kohalikku kalatoitu täpselt aru ei saanud mis see sisaldas aga maitses päris hästi.

See siis The reefis laua taga tehtud ülesvõte Piton on siis kohalik A le Coq. Jõudsime umbes 15 minutit istuda kui juba hakkas pimenema. Otsutasime, et jalutame tagasi hosteli juurde. Siin saarel on teed üpris nukras seisus ning kõnniteid ka pole seega mõnusalt jalutada pole väga võimalik. Vieux Fort on selline linn kus turistid tulevad hostelisse ainult kas saarele lennates või saarelt ära lennates, sest lennujaam on väike ja hinnad odavad. Üks USA mees kellega rääkisime ütles, et säästis 800 dollarit pere pealt sest kasutas Vieux Forti lennujaama mitte pealinna oma. Seepärast on selles linnas ka ainult kohalikud ning kui me jalutasime pidas kohalik politseinik meid kinni ja viis tagasi hostelisse meie turvalisuse pärast.
Teisel päeval külastasime linna ja randa. Hommikuti ärgata on siin lihtne sest paljudel inimestel on kanad ja kukelaul aitab linade vahelt kiiresti välja. Sõitsime bussiga kesklinna. Kesklinn tähendab seda et on paar suuremat maja ja mõned poed. Ostsime esimese Coconuti.

See kookosvesi on ülimaitsev ja maksab 2 EC. Ringi liikudeis on neid müüjaid paljudes kohtades. Kiirete matcheta hoopidega lüüakse kookos tarbimiskõlbulikuks. Jalutasime ringi ja käisime USA kiirtoidu hiiu KFC tooteid proovimas.  Sandy Beach oli  meie esimene ujumine kariibi meres.

Hetkel lõpetan ja jätkan mõnipäev siit kus pooleli jäi.

Saint Lucia

Tere kõigile,

Aeg nüüd niikaugel, et oleme ennast enam vähem sisse seadnud ja rohkem aega asju kirja panna. Alustan siis päris algusest.

Miks just selline reisisihtkoht?
Ma arvan, et kuskil selle aasta alguses nägin ma internetis ühte pilti ja see meeldis mulle väga. Näitasin seda pilti Keirinile
Pilt oli siis Saint Lucia kuulsatest Pitons kaksikmägedest tehtud maalilise vaatega cottage tüüpi maja verandalt.

Edasi läks paar kuud mööda ja Keirin näitas mulle sama pilti täiesti juhuslikult uuesti. Edasi otsisime googlest selle pildi järgi asukohta ning saime teada, et tegemist on Saint Lucia saarega mis on üks kariibi saartest. Mõlemale tundus see ideaalne sihtkoht ning otsust teha oli lihtne. Et natuke selgem oleks panen pildi, kus täpselt see saar asub.

Lennupiletid ostsime umbes 3 kuud ette ning loomulikult otsisime kõige odavamat viisi kuidas kohale jõuda. Hinnavahed erinevate väljalennu päevade vahel olid ligi kahekordsed. Lõpuks leidsime siis lennu Riga RIX-AMSTERDAM-ATLANTA-SAINT LUCIA. Googeldasime selle saare kohta ning kõige rohkem jäigi silma nii maismaa- kui ka merelooduse mitmekülgsus. Pikemat sissejuhatust ei hakka tegema ja alustan siis reisi algusest pihta.

Meie reis algas 27. Oktoobri varahommikul 02:00 stardiga Valgast Riia poole. Meie tublid sõbrad Arro ja Susan viisid meid lennujaama. Jõudsime lennujaama piisavalt vara kohale, et jõudsime veel lennuväravas oodates ühe osa seriaali vaadata. Kaks pool tundi õhus ja maandusime Amsterdamis. Vaikselt hakkas juba hea reisimise tunne tekkima. Amsterdamis avastasime, et meil on ikka USAst läbisõidu viisat vaja aga õnneks sai selle kiirelt kohapeal teha ning saime kenasti USA lennu peale. Seekord siis 9,5 tundi lennusõitu. Usani kulges lendamine üpris kiiresti, sest enne Riia lendu magama ei läinud ja üks vahelejäänud öö lasi vabalt lendude ajal magada. Atlantasse lennates soosis Delta linesi teenindus päris mõnusat olemist. Kerge snäkk ja vein ja magama siis lõunasöök ja vein ja magama siis jälle snäkk ja vein ja magama justkui valsitaktis terve lennu vältel. Kõik mis Delta lennukis pakuti oli väga maitsev ja kosutav. 

27. Oktoobri õhtuks olime Atlantas. Passi kontrollis läks seekord kuidagi eriti pikalt aega ja seal seistes oli lennu pluss magamatuse väsimus päris koledasti tuntav. Passikontrollis seistes oli Eesti kohalik aeg 04:00 ja keha natuke segaduses. Järgmine lend oli meil 9:40 hommikul ja olime juba varem otsustanud et jääme lennujaama ööseks. Uurisime kas saame kohe ka check ini ära teha ja leidsime väga abivalmi ja toreda teenindaja. Edasi selgus, et St Lucial tohib olla viisavabalt 90 päeva meie olime arvestanud, et võib olla 3 kuud ning meie sinna ja tagasilennu vahe oli 91 päeva. Siis hakkasime igasuguseid erinevaid lahendusi otsima kuidas asi korda saaks. Õnneks see teenindaja oli nõus meie eest kas või maa alla vajuma ning organiseeris meile lennu 2 päeva varasemaks ning 600 dollarit mis lennu ümbertõstmise eest oleks pidanud maksma sai tema kaudu mingite koodide ja tutvuste kaudu arveldatud ning me ei pidanud mitte midagi tasuma. 

Atlanta lennujaam on vist suurim kus ma kunagi olen käinud. Erinevate majaosade vahel käis metroo ja lennuväravaid oli igas sektsioonis u 50 60. Otsisime endale vaikse ja eraldi nurgakese ning üks tore kortistajatädi andis meile hunniku tekke ning saime põrandal täitsa mõnusasti öö ära magatud. Terve aja saatis meid tohutu infotulv teleritest, kus 99 % infost keerles ümber USA presidendivalimiste. 

28. Oktoobri hommikul ärkasime kell 5. Otsisime enda väljalennu värava ülesse ja istusime seal lähedal kohvikus kus pakuti müstiliselt head hommikuputru. 

Peale väikest hilinemist tuli meie lennuk ning asusime viimast korda õhusõidule. seekord 4,5 tundi õhus. Lennukist väljudes oli väljas +29 mul tumedad dressid ja kui see troopiline õhumass ikka kuklasse tuli oli mõnus soome sauna fiiling. 

Saint Lucia lennujaamas toimus siis ilmselt sinnalennu suurim sekeldus. Tuli välja, et me peame migratsioonile tõestama, et kus me kõik need 90 päeva elame. Meil oli ainult üks 2 päeva hosteli booking sellel hetkel. Siis hakkasime neile tõestama, et meil on ikka raha ja rääkisime, et Keirin on fotograaf ja mul on internetibusiness ja siis lõpuks saime 6 nädalat aega ja siis peame elamiskohta tõestama. Nüüdseks korter olemas ja selle probleemiga korras.