Siin pildil on näha kuidas kohalikud kodutud tiirlevad muudkui auto ümber lootes mingit kopikat saada.
Päeva naljakaim hetk oli, kui olime just Soufriere sisse sõitnud ja mingi mees hakkas meile lambist ise giidiks. Viskas oma särgi seljast ja hakkas auto ees jooksma meeleheitlikult kätega meile suunda näidateks nagu stjuardess. ja niimoodi mitu tänavat läbi linna, muudkui lidus ja pühkis otsa eest higi, et näidata meile, kuidas otse teed vulkaani juurde saab. Pärast tuli autoakna juurde ja mainis, et tavaliselt inimesed ikka toetavad teda teenuse eest millegagi. Andsime talle korraldatud show eest 5 kohalikku ja härra päev oli kordaläinud.
Meie esimeseks sihtkohaks oli vulkaaniline Sulphur Springs park.
Viimati oli aktiivne 18 saj. paiku kui toimus suur auruplahvatus. Tegemist vulkaanilise mäega, mis laavapurske tagajärjel pooldus ja sinna vahele tekkis org. Tänapäeval on antud piirkond ikka aktiivne ja orus on võimalik näha, kuidas vulkaaniline vesi ja aur maapinnast välja pulbitsevad. See muudab Sulpur Springsi maailmas ainulaadseks vaatamisväärsuseks, kuna see on ainuke vulkaan maailmas, kuhu on võimalik reaalselt oma autoga sisse sõita.
Kui olime endale värava peal pargi piletid ostnud tõsteti tõkkepuud üles ja meie autosse istus koomilisemapoolne india mees, kes siis oli meie giid. Giidi üheks eesmärgiks oli ka tagada meie turvalisus, et me tõkkepuudest mööda ei läheks ja targa peaga kuskile tiiki näiteks ei hüppaks. Vesi nendes väikestes vulkaanilistes lompides on pidevalt 100 kraadi juures ning aur mis sealt ülesse tuleb on ligi 175 kraadi. Varem lasti inimesi päris vulkaani sisse ka aga toimus mitmeid õnnetusi. Ringi jalutades oli õhus tunda tugevat sulfaadi haisu, mis meenutab natukene mädanenud muna, kuid ajapikku harjus sellega ära. Selle järgi on ka seal lähedalasuv linn Soufriere endale nime saanud, mis tähendab sulfaati.
Pärast tuuri jättis india mees meid oma pead ja siis oli võimalik meil külastada looduslike mineraalseid mudavanne. Maaseest tulev kuum vesi seguneb tee peal kosest tuleva jõe veega ja see loob ujumiseks täpselt paraja temperatuuri. Jõe jalamile on ehitatud vannid, kus on võimalik siis soojas vulkaanilises vees vees ennast leotada ja mudaga määrida. Muda sisaldab kõvasti sulfaati ja rauda, millel on meie nahale suurel hulgal kasulikke omadusi. Ja tuleb tunnistada, et pärast seal suplemist oli nahk tõesti nagu beebi peps. Olime õnnelikud varajased külastajad ja meil vedas sellega, et olime sealsed ainukesed inimesed. See muutis selel kogemuse veel ehedamaks. Kui hakkasime pargist lahkuma tulid meie vastu suured turistibussid paksult rahvast täis.
Edasi läksime Rabot Estate, kus asub Hotel Chocolate, kus toodetakse maailmatasemel shokolaadi, mida siit ekporditakse. Seal ringi sõites võis kõikjal näha suuri kakaoistandusi. Seal mäejalamil asub ka imeliste vaadete ja hingematvalt kõrgete hindadega restoran Boucan. Kui läksime kako istanduste ekskursioonide kohta küsima, siis selgus, et nädalavahetusel tuure ei teha. Seega olime tulnud kahjuks valel päeval. Kui kuulsime, et kahe inimese tuuri maksumuseks oleks olnud 180 dollarit, ei olnudki enam nii kahju :D
Vaatasime seal siis niisama oma peaga natukene ringi ja liikusime edasi.
Järgmine sihtkoht oli Diamond Botanical Garden and Falls, ehk botaanikaaed. Tegemist oli tõeliselt muinasjutulise kohaga, kus võis kohata igat sorti värvilisi kauneid taimi ja linnukesi. Kõik oli väga kaunilt hooldatud ja taimestik väga lopsakas. Raja lõpus pakus silmailu kaunis looduslik kosk.
Kui hiljem botaanikaaia kohvikus kohvipausi tegime käisid erinevad linnukesed meid pidevalt tervitamas.
Uurisme veel natukene kaarti ja nägime, et lähedal asub veel üks kosk Toraille Waterfall, mida otsustasime ka vaatama minna. Kohale jõudes tuli tasuta pilet 3 dollarit nägu ja siis said jalutada kose juurde. Peab tunnistama, et Toraille waterfall oli see, mis meile pettumuse valmistas. Ehe näide sellest, kuidas looduslikult kaunis koht kaotab oma väärtuse, kui see on muudetud lihtsalt järgmiseks turismi objektiks. Ilusale suurele kosele oli ümber ehitatud suured puidust vaateplatvormid ja ümber selle oli tsemendist valatud tee. See tundus nagu suur tehislik bassein, milles inimesed üksteise kõrval ulpisid. Minul puudus igasugune isu sinna vette ronida ja nii otsustasime, et liigume tagasi Soufriere linna.
Päeva lõpetuseks otsustasime lähemalt tutvuda Soufriere linnaga. Siiani on see minu lemmik Saint Lucia linnakene. Varasematel aegadel oli see ka Saint Lucia pealinn, kuid sadama asukoha tõttu sai pealinnaks hoopis Castries. Tegemist on pisikese rannikuäärse kalurikülaga, kus võib näha prantsuse koloniaalmõjutustega väikesi värvilisi majakesi, igaüks isemoodi ja kena. Enamus majad on küll vanemad ja lagunenud ja midagi uhket ei ole. aga võibolla just see oligi see, mis muutis selle linna kuidagi hubaseks ja armsaks.
See on isiklikult minu lemmikpilt. Siin pildil on näha siis linna kasiino, mis asus enamvähem kuuris.
Ja siin on näha seda süüdlaslikku pilku, mis tuleb, kui tead, et oled jälle oma raha maha mänginud.
Istusime ühte merevaatega restorani, kus lubasin endale ühe kohaliku Rum Punchi. See on kohalik vürtsikas kokteil rummist, erinevatest mahladest ja vürtsidest, ning on selle saare firmakas.
Kuna ma polnud ammu alkoholi joonud, siis pärast seda ühte kokteili tundsin juba, kuidas pea käis ringi ja keel oli pehme,.
Tauri naeris kuidas ma kohe jutukamaks muutusin ja ühele kohalikule paadivennale üritasin kogu hingest erinevaid ebaolulisi fakte Eesti kohta selgeks teha :D
Teepeal koju külastasime veel ühte mäe otsas asuvat pagarit , kus tehakse värskeid Cassava leibu.
Cassava on mingi siinne kohalik juurvili, millest saab teha jahu, millel on rohkelt kasulikke omadusi. Vaatasin, et Cassava on eesti keelses tõlkes Maniokk. Ehk siis ostsime erinevate maitsetega sooja kohalikku Maniokki leiba, mis kookosvee kõrvale maitses imeliselt.
Koju jõudes olime nii väsinud, et lihtsalt kukkusime voodisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar