Meie lähedal asuv linn Gros Isle on tuntud just oma reedeõhtuste pidude poolest. Nimelt toimub seal iga reede festival, kus tänavad täituvad pidutseva rahvaga. Peateel on püsti pandud palju erinevaid putkasid ja lauakesi, kus pakutakse kohalikke sööke ja jooke. See on õhtu, kus suured kõlarid ja bassikad veetakse välja, tümm on niikõva, et omavahel rääkimine on võimatu, rahvast on niipalju, et suur oht on ära kaduda ja tants tänavatel kestab varajaste hommikutundideni.
Õhtut alustasime sellega, et läksime ühte pealinna Castrieses asuvasse baari , kus meie sõber Eli töötab. Tegime mõned kokteilid ja saime kokku ühe paariga, kellega olime päeval samas kohas kohtunud ja pidime koos õhtul peole minema.
Reede õhtutel on igalpool rahvast ja tundub, et kõik panevad pidu. Tänavatel võib näha palju ka juba pensionieas tüsedamaid vanaprouasid, kes vanusenumbrist hoolimata on endale roosa latekskleidikse selga tõmmanud,et nädalavahetuse vibest ikka osa saada.
Nii olid ka Castrieses kõik baarid täis.
Kui muidu on Saint Lucial hinnatase veidikene kõrgem kui Eestis ja söök on lausa tunduvalt kallim. Siis alkohol ja väljas joomine on siin see eest aga odav. Keskmise koteili hind jääb kusagil 2-3 euro kanti. Ja kui kohalikes baarides käia, siis ei tasu väga lahjasid kokteile oodata.
Nüüd aga natukene siis sellest, millised olid meie kaaslased, kellega siis peole läksime
Tüübi hüüdnimi oli Windi ja neiu nimeks oli Shayleen. Kui neid päeval baaris kohtasime, tundusid täitsa normaalsed inimesed. Neil on 3 last, kellest nad pilte näitasid ja käisin Shayleeniga isegi poodides kaasas ta nooremale pojale jõuludeks särki ostmas. Kui nad aga õhtul jälle kohale ilmusid, ei tundnud ma neid alguses aga ära. Shayleenil olid jalga tõmmatud latekssaapad mis ulatusid umbes 10 cm üle põlve ja kleit mis oli nii lühike, et oli lausa 10 cm tagumikust ülespoole. Dekoltees oli rohkem näidatud, kui varjatud ja huuled, silmad olid otseloomulikult süsimustaks värvitud. Kolme lapse ema.. :D
pärast mõningaid kokteile läksime ühte Castrieses asuvasse klubisse, mis muidugi taaskord nägi välja nagu suur letiga puukuur. Aga rahvast oli see täis ja tants käis jõudsalt.
Sellest jõudsast tantsust olin alguses lausa üsna šokeeritud. Ja kui Shayleen tantsupõrandale jõudis.. ei osanud ma ennam midagi öelda :D
Vaadates siinseid naisi tantsimas jääb mulje, et neil on seal tagumikus kinni keegi, kes tahab väga välja pääseda. Tagumikud rapuvad nii, nagu oleks homme maailmalõpp. Selle keskel seistes tundub, nagu see oleks mingi suur paroodia, sest minu kui selle kultuurivõõra inimese jaoks pakub see ikka väga nalja. Mu lemmikkoht oli see, kui Shayleen keset tantsupõrandat oma kõrgete kontsadega latsekssaapad jalast tõmbas, nurka viskas ja läks siis keset tantsupõrandat, ronis neljakäpukile ajas tagumiku taevapoole püsti ja hakkas raputama ise samal ajal neljakäpukil seistes. ja ta tegi seda reaalselt umbes mingi 30 minutit järjest. Tema mees Windi aga seisis kõrval ja noogutas uhkelt peaga. Ütleme nii, et saime ikka päris kõvasti naerda.
Kahjuks ei tihanud ma Shayleeni etteastet telefoniga jäädvustama hakata, aga üks stiilinäide sellegipoolest:
Üldiselt oli see klubi aga päris mõttetu ja dj, kes vahetas iga 10 sekundi tagant lugu suutis mind endast ikka täiesti välja ajada.
Otsustasime et järgmisena lähemegi Gros Islesse festivalile.
Võtsime bussi ja sõitsime Gros Islesse, sõit võttis kuskil 15 min, sest siinsed linnade vahelised vahemaal on tõesti väga väikesed.
Gros Isles olin juba lõbusam, seal oli palju rahvast. Võis näha igatsorti karvaseid ja sulelisi ja palju oli ka valgeid inimesi ja turiste. Niimodi tänavatel tantsida ööläbi on täitsa tore.
Ja äge on ka see, et ööläbi on ka söögiputkad avatud, kust head ja paremat värsket grilli saab.
Samal ajal kui teised naised sensuaalseid tantse harrastasid, leidsin mina ühe vana rastamehe kellega tantsu battelit teha.
Gros Isles olime pikemalt, seal läksime ka oma huvitavatest kaastest lahku ( kelle kõnesid järgmisel päeval vältisime) ja lõpuks jalutasime kahekesi kodupoole. Teepeal käisime veel ka sadamaäärsetest kohvikutest läbi, kuid seal hakkas pidu juba lõppema. Leidsime teepeealt mingi kohaliku venna, kes oli nõus meid hea hinnaga koju viima.
Taksojuhile maksmine toimus samuti väga omapärasel viisil. Istusime tagaistmel ja kui maja ette jõudsime kukkus Tauril raha autoistme vahele, aga olime selleks ajaks juba omadega nii läbi, et ei suutnud kuidagi seda leida. Niiet peale mind väljus Tauri autost , tänas taksojuhti ja ütles talle, et raha on kusagil autoistme vahel. Taksojuhil ei jäänud muud üle kui sälitada positiivsust ja öelda, et eks ta siis otsib :D
eestlane võib küll olla emotsioonitu ja tuim inimene aga ka selle eest väärikas. see et kui eesti mees ikka pead uhkelt kaasa ei nõksuta selle peale et tal naine hõõritab kuskil pool tundi on tegelikult täiesti normaalne :D
VastaKustuta