Reedesel päeval otsustasime saare põhjaosaga tutvust teha. Sõitsime bussiga põhja osas oleva linna Gros Isle kaugeima peatuse juurde ning sealt edasi tõmbasime tossupaelad kõvasti kinni ning jätkasime teekonda jalgsi. Eesmärgiks olime võtnud jõuda lahte nimega Smugglers Cove. Kaardi pealt vaatasin, et peaks umbes kolme kilomeetrine jalutuskäik olema. Ilm oli väga mõnus ning kerge tuul jahutas pidevalt. Kui olime pool tunnikest kõndinud siis oli merelahte juba silmaga näha aga täpselt ei saanud aru kuidas sinna teed viivad. Ühest teeotsast keerasime sisse aga see viis meid sihtpunktist mööda (vähemalt oli sealne elamurajoon väga kena ja nägime palju ilusaid maju). Kõndisime tagasi suure tee peale ja jalutasime edasi. Mingi hetk jõudsime merele juba päris lähedale ning jalutasime alla orgu ning avastasime end hoopis Le sport - bodyholiday resordist olevat. Läksime siis uudistama. Saint Lucia kõikide resortide rannad on vabad ning töötajad peavad inimesed sisse laskma. See oli aga esimene koht, kus mainiti ära , et kuna me ei peatu resordis ei tohi me baari kasutada ja ka rannatoolid on meile lisatasu eest. Kui me randa jõudsime siis esimese hooga ei saanud pihta kas me nüüd oleme õiges sihtpunktis mida olime otsinud või mitte. Aga jälle üks uus rand ja põnev resort mida avastada.
Esimene asi mis kohe silma jäi oli kaunis helesinise veega ja lumivalge liivaga rannajoon. Hästi järsk rannanõlv, polegi näinud sellist varem. Keskmise suurusega lained toovad vee rannani ja edasi jääb vesi nõlva ja merepiiri vahele loksuma. Samuti läheb vesi kohe sügavaks. Selles rannas siis mingit ujumist ei toimu vaid kõik loksuvad paari meetri kaugusel kaldast. Sellel päeval oli ilm väga kena ning vesi fantastiliselt paitav ning puhas. Ranna ühes nurgas oli kivine rannik kus saime kauneid pilte teha ning jälgida suuremaid laineid mis murdusid hooga vastu kaljusid. Pärast seda, kui olime mõnda aega lainetes õõtsunud ja päikese käes peesitanud, otsustasime edasi liikuda. Üleüldiselt oli see resort ikka hästi sportlik ja ka ka enamus külastajaid oli seal ikka keskmisest paremas vormis. Päevakavaga tutvudes selgus, et seal Lespordis on varahommikust saati iga poole tunni tagant mingi tegevus. Hästi palju jooga ja fitness tunde, purjetamist, veesporti, snorgeldamist. Programm algas pool 7 hommikul ning küttis päeva lõpuni välja. Aktiivsele inimesele kindlasti lahe valik.
Suundusime edasi. Tee peal märkasime Cap Maison silti ja otsustasime uurida mis koht see on. Umbes kilomeetrine jalutuskäik ning leidsime ühe pika trepi mis viis alla randa. Jõudsime väiksesse lahesoppi. Koht hästi maaliline ja muinasjutuline. Suur rannabungalo tüüpi restoran, armas rannajoon peidetud roheluse ning kaljunukkide vahele. Väga romantiline ning hubane paik, mille nimi oli NakedFisherman. Tegime ühe külma kohaliku Pitoni õlle nautsime merevaadet ning suundusime edasi.
Jõudsime Cap Maison nimelise resordi juurde. Värava pealt juhatati meid ilusti sisse ning avanes vaade villakompleksile. Siiani kindlasti kõige ilusam kompleks kus oleme saanud ringi käia. Suured majad, purskkaevud, silmailu pakkuv haljastus, jääb mulje nagu kõnniksid kuskil keskaegses Egiptuses. Hästi stiilipuhas ning võimas. Villade taga restoran ning basseiniala. Avar ning kõrge vaade merele. Seadsime ennast basseini äärde. Väljas oli 30 kraadi sooja ning basseini vesi oli mõnusalt jahe. Saime nautida luksusresordi mõnusid.
Otsisin jooksvalt telefoniteel meile nädalavahetuseks rendiautot.
Suureks abiks on olnud Blue reef real estate maaklerifirma, kelle kaudu endale elamise leidsime.
Seal töötavad inimesed on jutkui sõpradeks saanud ja sealt saame alati infot küsida ka kõige muu kohta. Helistasin siis juba tuttavatele maakleritele ja nemad uurisid omakorda kohalikelt tuttavatelt, mis võimalusi nädalavahetuse rendiks on. Ilmateade näitas et tuleb soe ja päikseline ning tahtsime kindlasti võimalust kasutada.
Tegime veel ühe karastava basseinisupluse ning asusime tagasi teele Gros Isle linna poole, et autole järgi minna. Vaatasin google mapsist, et kuidas võimalikult otse teed mööda tagasi saaks. Suundusime siis seda rada pidi ning meid ootas ees tohutu ehitusobjekt, kust meid läbi ei lastud. Pidime siis sama ringi mööda tagasi minema. Seal ehitusel sai ka selgeks tõsiasi, et seesama laht Smugglers Cove kus me algselt minna tahtsime ongi praegu ehituses. Kaardi peale on küll kohad märgitud aga tegelikkuses käib seal gigantne ehitustöö, sest uuel aastal avatakse seal Royaltoni hotellikompleks millest peaks tulema üks saare suurimaid. Uskumatu on see , et ühel pidalalt nii väikesel saarel on nõnda palju resorte ja erinevaid hotellikomplekse, ja et neid ehitatakse veel juurde.
Tagasitee läks õnneks päris kiiresti ning kuna meil oli veel kokkulepitud ajani autorentnikuga aega istusime Rodney Bay sadama äärses jäätise ja kohvibaaris. Selles kohas oleme tegelikult päris mitmel korral käinud. Sadama ääres on mitu baari ja mõnusad istumisalad kohe mere ääres vaatega purjekatele, katamaraanidele ning jahtidele. See on kujunenud üheks meeliskohaks, kus peame Keiriniga alati pikki ja toredaid vestlusi maha.
Läksime edasi rendipunkti, täitsime paberid ning saime autoga tagasi koju sõita. Mulle väga meeldib siin ringi sõita, sest liiklus on vasakpoolne, teed on hästi kitsad ning looklevad pidevalt mäest üles ja alla. Kuidagi põnev ja adrenaliinirohke. Keirini kui kõrvalistuja jaoks olid esimesed vasakpoolsed autosõidud kitsastel mägistel teedel muidugi väga traumeerivad, kõrvalistmel pidevalt karjudes, et 40 km/h on ikka liiga suur kiirus.
Koju jõudes tutvusime taaskord St Lucia kaardiga ning alustasime nädalavahetuse marsruudi planeerimist. Uued seiklused ees ootamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar