Micoud & Dennery & Castries

Pärast Soufrieris käiku tegime ühe päevase ringreisi saare idaosas.Startisime varahommikul, et jõuaks palju käia ja näha. Taaskord tervitas meid väga kena ilm. Autoaknast avanesid maalilised vaated, kui hommikune udu mägede vahel päiksekiirtega peitust mängis. 

Alustasime päeva aktiivselt. Vaatasime kaardilt, et meie tee äärde jääb matkarada. Pidi küll olema ringikujuline rada aga mingi hetk tuli ette silt, et: " Raja lõpp, head päeva!",  ning pidime sama teed pidi tagasi tulema.
Suurelt on küll sildid, et rajale minek keelatud ja ohtlik, aga no kessesiis  NO ENTRY silti varasemalt ikka on tähele pannud :D

Rada enam ei hooldata, ning trepid ja käsipuud olid päris kehvas seisus. See sulandus hästi loodusega kokku ning tegi üldpildi mõnusalt metsikuks.

Üldiselt kulges rada suure rohelise metsa sees ning raja keskosas avanes suurepärane vaade St Lucia mägisele ning lõputult rohelusse uppunud maastikule.

Vahepeal tegime väikseid haake rajalt eemale, et pilte teha ning huvitavamaid taimi lähemalt vaadata.

Rajal kõndides oli pidevalt kuulda sahistamist raja ääres. Metsas elas tohutul hulgal krabisid. Kahjuks ei saanud neist ühtegi kaamerasilma ette aga mõnda nägime. Nad on väga kiired siblijad ning kohe kui neid silmad siis on nad juba kadunud. Hiljem lugesin internetist natuke nende krabide kohta ja lisan ühe ka siia kellegi teise poolt kariibidel pildistatud krabipoiss.

Nägime ära ka esimese ussi. Keirin kardab neid muidu väga aga seekord võttis julguse kokku ning põgenemise asemel sai hoopis ühe kena kaamera klõpsu teha.

 Polnud eriti suuri tõuse ning enamjaolt oli rada kuiv. Andis päevaks hea energialaengu. Edasi võtsime suuna Micoud linna poole, mille lähedal asub Latille Waterfall.

Kohalejõudmine läks väga edukalt. Õnneks oli seekord palju silte tee ääres ja leidsime õiged teeotsad, kust vaja ära keerata. Koht on eraomandis ning selleks, et rajale minna tuleb peremehele 20 kohalikku välja käia. Kogu komplekt aga oli hästi kena. Kui kohale jõudsime oli natuke selline tunne nagu oleks mõne sõbra juurde maale külla tulnud. Vanemapoolne rastahärra  võttis meid lõbusalt vastu.Väike talu hästi armsasti ehitatud ning sealt viis väike tee alla kose juurde.

Vesi oli ülimalt värskendav ja kosutav.

Kui kose juures toimetused tehtud said läksime tagasi talu juurde ning sealt viis umbes 15 minutiline jalutuskäik meid ujumiskoha juurde. Siin sai nööriga vette laskmist harjutada ning endast väike Tarzan välja lasta. Jõe vesi oli vahelduseks ülimõnus. Karastav, tuntavalt jahedam kui merevesi ning loomulikult ilma soolata.

Pärast vees hullamist tegime peremehe juures ühe kohaliku Piton õlle ja nautisime kaunist kohta. ning sõit võis jätkuda. Tegime väikese sissepõike Micoud linna ning suundusime edasi Dennery poole. Dennery on kaluriküla, kus igal laupäeval toimub fish fiesta. Meie sattusime sinna loomulikult pühapäeval aga tuleb üks laupäev varuda ja tagasi minna. Fish fiestal pakutakse siis suurt valikut kohalikke kalahõrgutisi ning kindlasti lüüakse ka tantsujalad välkuma ning reggeamusa käima.

Tutvusime Dennery rannaga kolasime natuke mööda pisikesi tänavaid ning jätkasime sõitu.

Tegime veel ühe vahepeatuse mingis botaanikaaia moodi kohas aga see tundus natuke imeliku võitu. Jõime seal ühe kohvi ja tulime ära. Olime just eelmisel päeval käinud hästi kenas botaanikaaias ning tuli kohe võrdlusmoment ning avastamisisu oli kadunud.
Suundusime tagasi saare põhjaosa poole ning  lõpetasime päeva Cap Estate piirkonnas. Seal on suur golfirada ning ümber selle palju ilusaid ja uhkeid villasid. Sõitsime ringi ja vaatasime kuidas rikkad rahabossid siin  elavad. Pooleldi kogemata jõudsime lõpuks ühe rannani. Vahepeal oli kuiv olnud ning saime ka väikse autoga rannale ligi. Rannas oli päris uhke baar ning sai soovi korral hobusega meres ringi kapata.

Edasi sõitsime kõige põhjapoolsemasse punkti mäe tippu. Siit oli väga hea ülevaade kogu meie kodupiirkonnale. Samuti oli hästi näha lähedal asuvat Martinique saart.

Kirjutan siis natuke igapäeva elu juttu ka. Meie maja juures põhitänavani on peaaegu 2km kõndida ning siis saame bussi võtta. See teeb aga edasi tagasi juba 4km et üldse liikuma saada ning päevased jalgsi liikumised on pidevalt 10+km mõnipäev isegi ligi 20km, niiet ei pane ise tähelegi, et niipalju kõndinud oleks.

Ringi sõidame siis selliste bussidega. Igaüks omamoodi sisustusega mõned on ikka väga päevi näinud ning kolisevad ja kragisevad. Teisalt liigub ka päris uusi ja tänapäevaseid masinaid. Oleme näinud ka pille, mis on ekstratuuningute ja kit- i tuledega.  Bussisõit on odav ja hästi mugav, sest bussid sõidavad tihedalt ning peale saab minna igalt poolt ning samuti saab küsida peatust täpselt seal kus vaja on.

Kogu järgnev pildiseeria on tehtud Castrieses, mis on selle saare pealinn. Meile see linn eriti ei meeldi (üliräpane, rahvarohke ja lagunenud ehitistega) aga oleme asjaajamise tõttu pidanud seal päris palju käima. Kõige rohkem viisa pikendamise pärast. Migratsiooniametis käisime lõpuks 5 korda. Esimene kord kutsuti meid uuesti tagasi, sest viisa aegumiseni oli veel 2 nädalat. Siis teine kord kui läksime käis seal remont kõik suletud. Kolmas kord saime siis dokumendid lõpuks sisse antud. Ja ka sellel päeval jooksutati meid seal edasi- tagasi mitmeid kordi, kuna migratsiooni ametis ei olnud koopiamasinat, seega pidime ise ühekaupa kõiki oma dokumendi ja passikoopiad käima paljundamas tänaval asuvas arvutipoes. Migratsiooniamet ise oli nagu eelmisest sajandist, kõik kirjutati käsitsi ja pildid kleebiti meie dokumentidele pva liimiga. Laest tilkus vett ja hallide akende ees  olid määrdunud ja räbaldunud kardinad. Lõpuks kui saime viisa pikendatud kästi miel järgmisel teisip tagasi tulla, et oma passid kätte saada. (sest neil võtab nädala, et passi üks tempel lüüa.)
Kui järgmisel teisip siis passidele järgi tulime oli selline huvitav olukord, et marssisime rõõmsalt uksest sisse, aga terve maja oli tühi. Ei ühtegi hingelist. Uksed kõik pärani, tuled ei põlenud ja kedagi sees ei olnud. Ühtegi silti, mittemidagi. Ei osanudki nagu alguses seisukohta võtta, et pole nagu uudiseid ka lugenud, ega sõda pole vahepeal hakanud :D
lõpuks niitsime maha ühe allkoruselt mööda kõndiva ehitaja, kelle käest kuulsime, et tegemist on rahvuspühaga ja kedagi ei olegi täna tööl.
Nagu whaat. Kas nad siis eelmisel nädalal ei teadnud, et neil on rahvuspüha teisipäeval. Ja mitteühtegi silti ka kuskil...
Viiendal korral, ehk siis kolmapäeval oldi otsustatud tööle naasta. Pärast paaritunnist karjuvate mehhiklaste vahel ootamist  saime oma passid lõpuks kätte. Kogu selle siiberdamise ajal tutvusime ühe muheda kohaliku kutiga, kes elab suht meie lähedal ja töötab ühes Castriesse baaris. Nüüd oleme paar korda seal baaris istumas käinud.



Alumisel pildil on näha, kuidas pealinnas keset peatänavat üks proua oma võsukest vannitab

.

Castrieses on igalühel oma bisness, letile võid panna kõike, mida kodus leidub. 

Castriese linna keskel on suur Central market kus müüakse toidukraami, riideid ning suveniiri nänni. Allolevalt pildilt on paremal natuke näha dokis seisvat kruiisilaeva. Siia tuuakse siis iga päev 2 laevatäit turiste poodlema.

Saint Lucia naiste soengutemaailm on meeletu. Võimatu on leida kahte naist kellel oleks sama soeng. Selleks, et üksteist üle trumbata on poodides väga suur erinevate parukate, juuste ja kõige selle juurde käivate ilutoodete valik.

Meie suur lemmik kookosvesi. Ostame alati ühe või 2 pudelit koju kaasa. Kohapeal otse kookosest juues saab kindlasti kõige parema maitseelamuse.

Saint Lucia õrnem pool on üldiselt tüsedamapoolne. Aga see ei takista neid riietuse valikul. Eriti hästi tuleb see esile kui õhtul välja minna. Siis ajab ka kõige matsakam preili endale võimalikult liibuva ning paljastava kostüümi selga ning võdistab tantsu kuni hommikuni.

Brooklin baby

Nüüd on meil saar enam vähem selge. Tahaks veel nendesse kohtadesse ka jõuda mis vähe metsikumad ja mitte nii lihtsasti leitavad on.