kohalik peokultuur

jou rahvas, paraspaar käis eelmine nädal peol...



Meie lähedal asuv linn Gros Isle on tuntud just oma reedeõhtuste pidude poolest. Nimelt toimub seal iga reede festival, kus tänavad täituvad pidutseva rahvaga. Peateel on püsti pandud palju erinevaid putkasid ja lauakesi, kus pakutakse kohalikke sööke ja jooke. See on õhtu, kus suured kõlarid ja bassikad veetakse välja, tümm on niikõva, et omavahel rääkimine on võimatu, rahvast on niipalju, et suur oht on ära kaduda ja tants tänavatel kestab varajaste hommikutundideni.

Õhtut alustasime sellega, et läksime ühte pealinna Castrieses asuvasse  baari , kus meie sõber Eli töötab. Tegime mõned kokteilid ja saime kokku ühe paariga, kellega olime päeval samas kohas kohtunud ja pidime koos õhtul peole minema.

Reede õhtutel on igalpool rahvast ja tundub, et kõik panevad pidu. Tänavatel võib näha palju  ka juba pensionieas tüsedamaid vanaprouasid, kes vanusenumbrist hoolimata on endale roosa latekskleidikse selga tõmmanud,et nädalavahetuse vibest ikka osa saada.
Nii olid ka Castrieses kõik baarid täis.

Kui muidu on Saint Lucial hinnatase veidikene kõrgem kui Eestis ja söök on lausa tunduvalt kallim. Siis alkohol ja väljas joomine on siin see eest aga odav. Keskmise koteili hind jääb kusagil 2-3 euro kanti. Ja kui kohalikes baarides käia, siis ei tasu väga lahjasid kokteile oodata.

Nüüd aga natukene siis sellest, millised olid meie kaaslased, kellega siis peole läksime
Tüübi hüüdnimi oli Windi ja neiu nimeks oli Shayleen. Kui neid päeval baaris kohtasime, tundusid täitsa normaalsed inimesed. Neil on 3 last, kellest nad pilte näitasid ja käisin Shayleeniga isegi poodides kaasas ta nooremale pojale jõuludeks särki ostmas. Kui nad aga õhtul jälle kohale ilmusid, ei tundnud ma neid alguses aga ära. Shayleenil olid jalga tõmmatud latekssaapad mis ulatusid umbes 10 cm üle põlve ja kleit mis oli nii lühike, et oli lausa 10 cm tagumikust ülespoole. Dekoltees oli rohkem näidatud, kui varjatud ja huuled, silmad olid otseloomulikult süsimustaks värvitud. Kolme lapse ema.. :D

pärast mõningaid kokteile läksime ühte Castrieses asuvasse klubisse, mis muidugi taaskord nägi välja nagu suur letiga puukuur. Aga rahvast oli see täis ja tants käis jõudsalt.
Sellest jõudsast tantsust olin alguses lausa üsna šokeeritud. Ja kui Shayleen tantsupõrandale jõudis.. ei osanud ma ennam midagi öelda :D

Vaadates siinseid naisi tantsimas jääb mulje, et neil on seal tagumikus kinni keegi, kes tahab väga välja pääseda. Tagumikud rapuvad nii, nagu oleks homme maailmalõpp. Selle keskel seistes tundub, nagu see oleks mingi suur paroodia, sest minu kui selle kultuurivõõra inimese jaoks pakub see ikka väga nalja. Mu lemmikkoht oli see, kui Shayleen keset tantsupõrandat oma kõrgete kontsadega latsekssaapad jalast tõmbas, nurka viskas ja läks siis keset tantsupõrandat, ronis neljakäpukile ajas tagumiku taevapoole püsti ja hakkas raputama ise samal ajal neljakäpukil seistes. ja ta tegi seda reaalselt umbes mingi 30 minutit järjest. Tema mees Windi aga seisis kõrval ja noogutas uhkelt peaga. Ütleme nii, et saime ikka päris kõvasti naerda.

Kahjuks ei tihanud ma Shayleeni etteastet telefoniga jäädvustama hakata, aga üks stiilinäide sellegipoolest:

Üldiselt oli see klubi aga päris mõttetu ja dj, kes vahetas iga 10 sekundi tagant lugu suutis mind endast ikka  täiesti välja ajada.

Otsustasime et järgmisena lähemegi Gros Islesse festivalile.
Võtsime bussi ja sõitsime Gros Islesse, sõit võttis kuskil 15 min, sest siinsed linnade vahelised  vahemaal on tõesti väga väikesed.

Gros Isles olin juba lõbusam, seal oli palju rahvast. Võis näha igatsorti karvaseid ja sulelisi ja palju oli ka valgeid inimesi ja turiste. Niimodi tänavatel  tantsida ööläbi on täitsa tore.
Ja äge on ka see, et ööläbi on ka söögiputkad avatud, kust head ja paremat värsket grilli saab.


Samal ajal kui teised naised sensuaalseid tantse harrastasid, leidsin mina ühe vana rastamehe kellega tantsu battelit teha.

Gros Isles olime pikemalt, seal läksime ka oma huvitavatest  kaastest lahku ( kelle kõnesid järgmisel päeval vältisime) ja lõpuks jalutasime kahekesi kodupoole. Teepeal käisime veel ka sadamaäärsetest kohvikutest läbi, kuid seal hakkas pidu juba lõppema. Leidsime teepeealt mingi kohaliku venna, kes oli nõus meid hea hinnaga koju viima.
Taksojuhile maksmine toimus samuti väga omapärasel viisil. Istusime tagaistmel ja kui maja ette jõudsime kukkus Tauril raha autoistme vahele, aga olime selleks ajaks juba  omadega nii läbi, et ei suutnud kuidagi seda  leida. Niiet peale mind väljus Tauri autost , tänas taksojuhti ja ütles talle, et raha on kusagil autoistme vahel. Taksojuhil ei jäänud muud üle kui sälitada positiivsust ja öelda,  et eks ta siis otsib :D

Micoud & Dennery & Castries

Pärast Soufrieris käiku tegime ühe päevase ringreisi saare idaosas.Startisime varahommikul, et jõuaks palju käia ja näha. Taaskord tervitas meid väga kena ilm. Autoaknast avanesid maalilised vaated, kui hommikune udu mägede vahel päiksekiirtega peitust mängis. 

Alustasime päeva aktiivselt. Vaatasime kaardilt, et meie tee äärde jääb matkarada. Pidi küll olema ringikujuline rada aga mingi hetk tuli ette silt, et: " Raja lõpp, head päeva!",  ning pidime sama teed pidi tagasi tulema.
Suurelt on küll sildid, et rajale minek keelatud ja ohtlik, aga no kessesiis  NO ENTRY silti varasemalt ikka on tähele pannud :D

Rada enam ei hooldata, ning trepid ja käsipuud olid päris kehvas seisus. See sulandus hästi loodusega kokku ning tegi üldpildi mõnusalt metsikuks.

Üldiselt kulges rada suure rohelise metsa sees ning raja keskosas avanes suurepärane vaade St Lucia mägisele ning lõputult rohelusse uppunud maastikule.

Vahepeal tegime väikseid haake rajalt eemale, et pilte teha ning huvitavamaid taimi lähemalt vaadata.

Rajal kõndides oli pidevalt kuulda sahistamist raja ääres. Metsas elas tohutul hulgal krabisid. Kahjuks ei saanud neist ühtegi kaamerasilma ette aga mõnda nägime. Nad on väga kiired siblijad ning kohe kui neid silmad siis on nad juba kadunud. Hiljem lugesin internetist natuke nende krabide kohta ja lisan ühe ka siia kellegi teise poolt kariibidel pildistatud krabipoiss.

Nägime ära ka esimese ussi. Keirin kardab neid muidu väga aga seekord võttis julguse kokku ning põgenemise asemel sai hoopis ühe kena kaamera klõpsu teha.

 Polnud eriti suuri tõuse ning enamjaolt oli rada kuiv. Andis päevaks hea energialaengu. Edasi võtsime suuna Micoud linna poole, mille lähedal asub Latille Waterfall.

Kohalejõudmine läks väga edukalt. Õnneks oli seekord palju silte tee ääres ja leidsime õiged teeotsad, kust vaja ära keerata. Koht on eraomandis ning selleks, et rajale minna tuleb peremehele 20 kohalikku välja käia. Kogu komplekt aga oli hästi kena. Kui kohale jõudsime oli natuke selline tunne nagu oleks mõne sõbra juurde maale külla tulnud. Vanemapoolne rastahärra  võttis meid lõbusalt vastu.Väike talu hästi armsasti ehitatud ning sealt viis väike tee alla kose juurde.

Vesi oli ülimalt värskendav ja kosutav.

Kui kose juures toimetused tehtud said läksime tagasi talu juurde ning sealt viis umbes 15 minutiline jalutuskäik meid ujumiskoha juurde. Siin sai nööriga vette laskmist harjutada ning endast väike Tarzan välja lasta. Jõe vesi oli vahelduseks ülimõnus. Karastav, tuntavalt jahedam kui merevesi ning loomulikult ilma soolata.

Pärast vees hullamist tegime peremehe juures ühe kohaliku Piton õlle ja nautisime kaunist kohta. ning sõit võis jätkuda. Tegime väikese sissepõike Micoud linna ning suundusime edasi Dennery poole. Dennery on kaluriküla, kus igal laupäeval toimub fish fiesta. Meie sattusime sinna loomulikult pühapäeval aga tuleb üks laupäev varuda ja tagasi minna. Fish fiestal pakutakse siis suurt valikut kohalikke kalahõrgutisi ning kindlasti lüüakse ka tantsujalad välkuma ning reggeamusa käima.

Tutvusime Dennery rannaga kolasime natuke mööda pisikesi tänavaid ning jätkasime sõitu.

Tegime veel ühe vahepeatuse mingis botaanikaaia moodi kohas aga see tundus natuke imeliku võitu. Jõime seal ühe kohvi ja tulime ära. Olime just eelmisel päeval käinud hästi kenas botaanikaaias ning tuli kohe võrdlusmoment ning avastamisisu oli kadunud.
Suundusime tagasi saare põhjaosa poole ning  lõpetasime päeva Cap Estate piirkonnas. Seal on suur golfirada ning ümber selle palju ilusaid ja uhkeid villasid. Sõitsime ringi ja vaatasime kuidas rikkad rahabossid siin  elavad. Pooleldi kogemata jõudsime lõpuks ühe rannani. Vahepeal oli kuiv olnud ning saime ka väikse autoga rannale ligi. Rannas oli päris uhke baar ning sai soovi korral hobusega meres ringi kapata.

Edasi sõitsime kõige põhjapoolsemasse punkti mäe tippu. Siit oli väga hea ülevaade kogu meie kodupiirkonnale. Samuti oli hästi näha lähedal asuvat Martinique saart.

Kirjutan siis natuke igapäeva elu juttu ka. Meie maja juures põhitänavani on peaaegu 2km kõndida ning siis saame bussi võtta. See teeb aga edasi tagasi juba 4km et üldse liikuma saada ning päevased jalgsi liikumised on pidevalt 10+km mõnipäev isegi ligi 20km, niiet ei pane ise tähelegi, et niipalju kõndinud oleks.

Ringi sõidame siis selliste bussidega. Igaüks omamoodi sisustusega mõned on ikka väga päevi näinud ning kolisevad ja kragisevad. Teisalt liigub ka päris uusi ja tänapäevaseid masinaid. Oleme näinud ka pille, mis on ekstratuuningute ja kit- i tuledega.  Bussisõit on odav ja hästi mugav, sest bussid sõidavad tihedalt ning peale saab minna igalt poolt ning samuti saab küsida peatust täpselt seal kus vaja on.

Kogu järgnev pildiseeria on tehtud Castrieses, mis on selle saare pealinn. Meile see linn eriti ei meeldi (üliräpane, rahvarohke ja lagunenud ehitistega) aga oleme asjaajamise tõttu pidanud seal päris palju käima. Kõige rohkem viisa pikendamise pärast. Migratsiooniametis käisime lõpuks 5 korda. Esimene kord kutsuti meid uuesti tagasi, sest viisa aegumiseni oli veel 2 nädalat. Siis teine kord kui läksime käis seal remont kõik suletud. Kolmas kord saime siis dokumendid lõpuks sisse antud. Ja ka sellel päeval jooksutati meid seal edasi- tagasi mitmeid kordi, kuna migratsiooni ametis ei olnud koopiamasinat, seega pidime ise ühekaupa kõiki oma dokumendi ja passikoopiad käima paljundamas tänaval asuvas arvutipoes. Migratsiooniamet ise oli nagu eelmisest sajandist, kõik kirjutati käsitsi ja pildid kleebiti meie dokumentidele pva liimiga. Laest tilkus vett ja hallide akende ees  olid määrdunud ja räbaldunud kardinad. Lõpuks kui saime viisa pikendatud kästi miel järgmisel teisip tagasi tulla, et oma passid kätte saada. (sest neil võtab nädala, et passi üks tempel lüüa.)
Kui järgmisel teisip siis passidele järgi tulime oli selline huvitav olukord, et marssisime rõõmsalt uksest sisse, aga terve maja oli tühi. Ei ühtegi hingelist. Uksed kõik pärani, tuled ei põlenud ja kedagi sees ei olnud. Ühtegi silti, mittemidagi. Ei osanudki nagu alguses seisukohta võtta, et pole nagu uudiseid ka lugenud, ega sõda pole vahepeal hakanud :D
lõpuks niitsime maha ühe allkoruselt mööda kõndiva ehitaja, kelle käest kuulsime, et tegemist on rahvuspühaga ja kedagi ei olegi täna tööl.
Nagu whaat. Kas nad siis eelmisel nädalal ei teadnud, et neil on rahvuspüha teisipäeval. Ja mitteühtegi silti ka kuskil...
Viiendal korral, ehk siis kolmapäeval oldi otsustatud tööle naasta. Pärast paaritunnist karjuvate mehhiklaste vahel ootamist  saime oma passid lõpuks kätte. Kogu selle siiberdamise ajal tutvusime ühe muheda kohaliku kutiga, kes elab suht meie lähedal ja töötab ühes Castriesse baaris. Nüüd oleme paar korda seal baaris istumas käinud.



Alumisel pildil on näha, kuidas pealinnas keset peatänavat üks proua oma võsukest vannitab

.

Castrieses on igalühel oma bisness, letile võid panna kõike, mida kodus leidub. 

Castriese linna keskel on suur Central market kus müüakse toidukraami, riideid ning suveniiri nänni. Allolevalt pildilt on paremal natuke näha dokis seisvat kruiisilaeva. Siia tuuakse siis iga päev 2 laevatäit turiste poodlema.

Saint Lucia naiste soengutemaailm on meeletu. Võimatu on leida kahte naist kellel oleks sama soeng. Selleks, et üksteist üle trumbata on poodides väga suur erinevate parukate, juuste ja kõige selle juurde käivate ilutoodete valik.

Meie suur lemmik kookosvesi. Ostame alati ühe või 2 pudelit koju kaasa. Kohapeal otse kookosest juues saab kindlasti kõige parema maitseelamuse.

Saint Lucia õrnem pool on üldiselt tüsedamapoolne. Aga see ei takista neid riietuse valikul. Eriti hästi tuleb see esile kui õhtul välja minna. Siis ajab ka kõige matsakam preili endale võimalikult liibuva ning paljastava kostüümi selga ning võdistab tantsu kuni hommikuni.

Brooklin baby

Nüüd on meil saar enam vähem selge. Tahaks veel nendesse kohtadesse ka jõuda mis vähe metsikumad ja mitte nii lihtsasti leitavad on.

Soufriere

Laupäeval helises meie äratuskell 05.30, oli veel pime. Kugistasime alla oma igahommikuse müsli ja smuuti ning pakkisime asjad kokku. Umbes kuue paiku hakkas päike juba tõusma, istusime autosse ja alustasime oma teed saare lõunapoolse punkti, Soufriere poole. Saar on ju tegelikult väike ja meie kodust Soufriere on ainult mingi 50 km. Siinsed teed on aga kitsad, kurvilised, mägised, peateel tihti ummikud. Seetõttu võttis sinna jõudmine umbes 2 tundi. Sõit oli aga kaunis, raadiost tuli kohalikku reggaet ja teepealt avanesid maalilised vaated sügavatele orgudele mille vahelt esimesed kollased päikesekiired ennast ilmutama hakkasid.

Siin pildil on näha kuidas kohalikud kodutud tiirlevad muudkui auto ümber lootes mingit kopikat saada. 

Päeva naljakaim hetk oli, kui olime just Soufriere sisse sõitnud ja mingi mees hakkas meile lambist ise giidiks. Viskas oma särgi seljast ja hakkas auto ees jooksma meeleheitlikult kätega meile suunda näidateks nagu stjuardess. ja niimoodi mitu tänavat läbi linna, muudkui lidus ja pühkis otsa eest higi, et näidata meile, kuidas otse teed vulkaani juurde saab. Pärast tuli autoakna juurde ja mainis, et tavaliselt inimesed ikka toetavad teda teenuse eest millegagi. Andsime talle korraldatud show eest 5 kohalikku ja härra päev oli kordaläinud. 

Meie esimeseks sihtkohaks oli vulkaaniline Sulphur Springs park.
Viimati oli aktiivne 18 saj. paiku kui toimus suur auruplahvatus. Tegemist vulkaanilise mäega, mis laavapurske tagajärjel pooldus ja sinna vahele tekkis org. Tänapäeval on antud piirkond ikka aktiivne ja orus on võimalik näha, kuidas vulkaaniline vesi ja aur maapinnast välja pulbitsevad. See muudab Sulpur Springsi maailmas ainulaadseks vaatamisväärsuseks, kuna see on ainuke vulkaan maailmas, kuhu on võimalik reaalselt oma autoga sisse sõita.
Kui olime endale värava peal pargi piletid ostnud tõsteti tõkkepuud üles ja meie autosse istus koomilisemapoolne india mees, kes siis oli meie giid. Giidi üheks eesmärgiks oli ka tagada meie turvalisus, et me tõkkepuudest mööda ei läheks ja targa peaga kuskile tiiki näiteks ei hüppaks. Vesi nendes väikestes vulkaanilistes lompides on pidevalt 100 kraadi juures ning aur mis sealt ülesse tuleb on ligi 175 kraadi. Varem lasti inimesi päris vulkaani sisse ka aga toimus mitmeid õnnetusi. Ringi jalutades oli õhus tunda tugevat sulfaadi haisu, mis meenutab natukene mädanenud muna, kuid ajapikku harjus sellega ära. Selle järgi on ka seal lähedalasuv linn Soufriere endale nime saanud, mis tähendab sulfaati.

Pärast tuuri jättis india mees meid oma pead ja siis oli võimalik meil külastada looduslike mineraalseid mudavanne. Maaseest tulev kuum vesi seguneb tee peal kosest tuleva jõe veega ja see loob ujumiseks täpselt paraja temperatuuri. Jõe jalamile on ehitatud vannid, kus on võimalik siis soojas vulkaanilises vees vees ennast leotada ja mudaga määrida. Muda sisaldab kõvasti sulfaati ja rauda, millel on meie nahale suurel hulgal kasulikke omadusi. Ja tuleb tunnistada, et pärast seal suplemist oli nahk tõesti nagu beebi peps. Olime õnnelikud  varajased külastajad ja meil vedas sellega, et olime sealsed ainukesed inimesed. See muutis selel kogemuse veel ehedamaks. Kui hakkasime pargist lahkuma tulid meie vastu suured turistibussid paksult rahvast täis.

Edasi läksime Rabot Estate, kus asub Hotel Chocolate, kus toodetakse maailmatasemel shokolaadi, mida siit ekporditakse. Seal ringi sõites võis kõikjal näha suuri kakaoistandusi. Seal mäejalamil asub ka imeliste vaadete ja hingematvalt kõrgete hindadega restoran Boucan. Kui läksime kako istanduste ekskursioonide kohta küsima, siis selgus, et nädalavahetusel tuure ei teha. Seega olime tulnud kahjuks valel päeval. Kui kuulsime, et kahe inimese tuuri maksumuseks oleks olnud 180 dollarit, ei olnudki enam nii kahju :D
Vaatasime seal siis niisama oma peaga natukene ringi ja liikusime edasi.

Järgmine sihtkoht oli Diamond Botanical Garden and Falls, ehk botaanikaaed. Tegemist oli tõeliselt muinasjutulise kohaga, kus võis kohata igat sorti värvilisi kauneid taimi ja linnukesi. Kõik oli väga kaunilt hooldatud ja taimestik väga lopsakas. Raja lõpus pakus silmailu kaunis looduslik kosk.
Kui hiljem botaanikaaia kohvikus kohvipausi tegime käisid erinevad linnukesed meid pidevalt tervitamas.

Uurisme veel natukene kaarti ja nägime, et lähedal asub veel üks kosk Toraille Waterfall, mida otsustasime ka vaatama minna. Kohale jõudes tuli tasuta pilet 3 dollarit nägu ja siis said jalutada kose juurde. Peab tunnistama, et Toraille waterfall oli see, mis meile pettumuse valmistas. Ehe näide sellest, kuidas looduslikult kaunis koht kaotab oma väärtuse, kui see on muudetud lihtsalt järgmiseks turismi objektiks. Ilusale suurele kosele oli ümber ehitatud suured puidust vaateplatvormid ja ümber selle oli tsemendist valatud tee. See tundus nagu suur tehislik bassein, milles inimesed üksteise kõrval ulpisid. Minul puudus igasugune isu sinna vette ronida ja nii otsustasime, et liigume tagasi Soufriere linna.

Päeva lõpetuseks otsustasime lähemalt tutvuda Soufriere linnaga. Siiani on see minu lemmik Saint Lucia linnakene. Varasematel aegadel oli see ka Saint Lucia pealinn, kuid sadama asukoha tõttu sai pealinnaks hoopis Castries. Tegemist on pisikese rannikuäärse kalurikülaga,  kus võib näha prantsuse koloniaalmõjutustega väikesi värvilisi majakesi, igaüks isemoodi ja kena. Enamus majad on küll vanemad ja lagunenud ja midagi uhket ei ole. aga võibolla just see oligi see, mis muutis selle linna kuidagi hubaseks ja armsaks.

See on isiklikult minu lemmikpilt. Siin pildil on näha siis linna kasiino, mis asus enamvähem kuuris.
Ja siin on näha seda süüdlaslikku pilku, mis tuleb, kui tead, et oled jälle oma raha maha mänginud.

Istusime ühte merevaatega restorani, kus lubasin endale ühe kohaliku Rum Punchi. See on kohalik vürtsikas kokteil rummist,  erinevatest mahladest ja vürtsidest, ning on selle saare firmakas.
Kuna ma polnud ammu alkoholi joonud, siis pärast seda ühte kokteili tundsin juba, kuidas pea käis ringi ja keel oli pehme,.
Tauri naeris kuidas ma kohe  jutukamaks muutusin ja ühele kohalikule paadivennale üritasin kogu hingest erinevaid ebaolulisi fakte Eesti kohta selgeks teha :D

Teepeal koju külastasime veel ühte mäe otsas asuvat pagarit , kus tehakse värskeid Cassava leibu.
Cassava on mingi siinne kohalik juurvili, millest saab teha jahu, millel on rohkelt kasulikke omadusi.  Vaatasin, et Cassava on eesti keelses tõlkes Maniokk. Ehk siis ostsime erinevate maitsetega sooja kohalikku Maniokki leiba, mis kookosvee kõrvale maitses imeliselt.

Koju jõudes olime nii väsinud, et lihtsalt kukkusime voodisse.