Petit Piton

Esmaspäeva hommikul alustasime selle reisi oodatuimat seiklust.
Saint Lucia saar on kuulus justnimelt oma kaksikmägede tõttu, mis on maailmas ainulaased ja kuuluvad UNESCO maailmapärandisse. Mäed on vulkaanitekkelised ja nimeks on neil Gros Piton ja Petit Piton.

 Gros Piton on laugema tõusuga ja sinna otsa viib matkarada. Et rajale pääseda tuleb tasuda 30 dollarit rajamaksu, mille järel  jagatake inimesed gruppideks, kes giidisaatel möda treppe üles saavad ronida ja mäe tipus imelist vaadet nautida.

Petit Pitoniga on aga natuke teised lood. See mägi on nendest kahest järsem ja teravam. Kui natuke taustainfot uurida, leiab, et ka sinna tippu viib mingi rada. Kuid mitteükski matkablogi, ega kohalik inimene seda ei soovita. Paljud väidavad, et see  matk on liialt ohtlik ja illegaalne. Kui mäeotsa ronides peaks sinuga midagi juhtuma, ei ole see kellegi muu kui sinu enda mure ja mingit abi eriti oodata ei tasu.

Kuid tundes meid, võib juba aimata kuhu poole meie süda kiskus.
Miks me üldse Saint Luciale tulime oligi ju tegelikult just see, et siin saarel on palju metsikust ja kõrgeid mägesid.

 Matka planeerides oli parasjagu segadust, sest kui uurisime selle kohta internetist siis nagu eelnevalt mainisin oli selle kohta vastakaid arvamusi. Samuti ei ole kusagil välja toodud raja täpset alguspunkti. Lõpuks otsutasime, et vahet pole sõidame Soufrieri (linn mis asub selle mäe jalami lähedal) ning siis kohapeal vaatame mis saab.
Et kohale jõuda pidime siis kõigepealt jalutama kodust bussi peale. Sealt kiire bussisõit Castriesesse ning sealt uue bussiga Soufrieri.

Soufrieri sõit kestis natuke üle tunni. Kui bussi peale saime siis oligi seal ainult kaks vaba kohta ning mina istusin bussi täitsa ette ning Keirin tahapoole. Minu kõrvale sattus taaskord üks väga põnev tegelane. Mees, kes Poola päritolu aga hetkel elavad koos naisega Kanadas. Tema naine istus meie selja taga Keirini kõrval. Nii saime mõnusalt terve tee juttu rääkida mina eespingis ja Keirin tagapingis.

Olekult meenutas see mees natuke Tiit Uibusaart :) Rääkis hästi palju ja kiiresti ning naeris vahetpidamata. Tervitused Tiidule!

Korralik karakter! Tuli välja, et on kõva arvutimees. Olevat omal ajal töötanud Oracle ja Linuxi programmide loomisel ning esialgu rääkisimegi arvutimaailmast vahepeal ei saanud eriti aru, sest käis mingi sügavam arvutialane jutt ja siis niisama naersime seal mingite arvutinaljade peale. 

Mees siis sündinud ja kasvanud Poolas, edasi läks kooli Saksamaale ning sealt edasi elama Kanadasse. Praegusel hetkel annab ainult mingeid programmeerimisalaseid konsultatsioone ning reisib ja chillib ringi mööda maailma. Naine õpetab Kanadas inglise keeles matemaatikat.  Rääkis, et suviti kui ta Kanadas on siis kodus teda näha pole vaid pigem kas mõnel jõel, järvel või matkarajal. Kirglik kalamees, armastab loodust ning muusikat. Kõige põnevam mis ta jõudis meie bussisõidu ajal rääkida oli seik Mehhikos. 

Üks tema hobidest on kitarrimäng ning ta leidis internetist mingi Mehhiko väikse küla, kus pidid olema maailma parimad kitarrimeistrid. Võttis siis otsuse vastu, et läheb ostab endale sealt ühe. (Üleüldiselt see mees tunduski ülienergiline ning kui mingi idee tuleb siis hakkab seda kohe ellu viima). Lendas siis Kanadast Mehhikosse. Edasi sõitis kohalike bussidega mööda suurt riiki umbes 800km ning jõudis õigesse külla. See on üks maailma kõige vägivaldsemaid ning ohtlikumaid piirkondi ja tema siis jalutas sinna uljalt sisse, ostis endale kitarri ning tegi uuesti 800 km bussitripi tagasi. Kui ta seda rääkis siis see jutt tundus nagu Desperado film. Ütles, et selle bussisõidu jooksul võib näha enamusi maailma kliimavöötmetest ning rääkis, et kogu see trip oli kõige ekstreemsem kogemus tema elus. Rääkisime veel purjetamisest ja snorgeldamisest ning olimegi Soufrieris. Kõik käis nii kiiresti, et ma isegi ei saanud tema nime teada.
Niimoodi ringi seigeldes kohtab ikka igapäevaselt nii huvitavaid ja äärmuslike inimesi, et varsti on vist raske üllatuda.

Kui me Soufrieris bussi pealt maha tulime siis hakkas meiega kohe üks kohalik mees rääkima. Küsis, et mis meil plaanis on. Kuuldes meie plaanidest, võttis kohe seisukoha, et Petit Pitonile ronida on ikka liiga ohtlik ja peaksime ikka Gros Pitonile minema. Lubas helistada mingile sõbrale, kes viib meid sinna ja toob tagasi ning saame matkal ära käia. Aga jäime endale kindlaks ja meie eesmärk oli ikkagi Petit Pitonile minna. Nii et tänasime härrat ja jätsime ta pakkumise sinnapaika.

Läksime randa ja rääkisime taksojuhtidega.
Leidsime ühe kelle jaoks ei tundunud meie soov midagi nii hullumeelset, ning lubas meid raja algusesse viia ja vajadusel hiljem järgi tulla.  Mõeldud tehtud ning olimegi mäe jalamil. Seal asus väike keskus ning taksojuht rääkis meile välja giidi, kes meile raja ette näitab ja  meiega koos mäe otsa ronib. Vahepeal juba mõtlesime, et lähme kahekesi aga rada on tähistamata,  alguspunktiga kusagil  keset džunglit, seega oli giidi võtmine siiski vajalik.
Meie giidiks sai härra nimega Bushman. Kes olevat selle mäe otsa üle 400 korra roninud ja tunneb igat kivi. Kõige uskumatum oli see, et meie giid matkas täiesti paljajalu, ainukeseks varustuseks määrdunud maika ja püksid.

Raja alguses ragistasime läbi džungli ning siis sai meile selgeks, et kahekesi poleks me ilmselt kuhugi jõudnud. Alustasime retke 738m kõrgusele.Meie giid härra Bushman vihtus ees ja meie tema järel. Rada oli hästi looduslik ning kui ette poole vaatasid, siis väga aru polnud saada, kust see rada täpselt jookseb. 

Rada oli kindlasti kõige huvitavam ja raskem mida ma kunagi läbinud olen. Tõusunurk püsis pidevalt väga kõrge ning pidevalt oli vaja ennast kas jalgade või käte abil üles tõmmata. Selleks sai kasutada puujuuri ning kive ja raskemate kohtade juures pidi ennast mööda mäekülge nööride abil üles vinnama.
Üles ronides tegime kaks väikest joomispausi aga sisuliselt ronisime järjest algusest lõpuni. Pidevalt pidi olema keskendunud, et jalad ja käed õigetesse kohtadesse panna. See tekitas hästi meditatiivse ning keskendunud oleku. Minul olid paljud kohad oluliselt kergemad läbida kui Keirinil tänu pikkadele jalgadele ja kätele. Keirin aga oli ülitubli ning tal ei tekkinud ronimise jooksul ühtegi takistust, kust ta ise poleks üles saanud.

Raja viimane osa oli päris aeglane ning enamus ajast oli vaja ennast mööda köisi üles tõmmata. Oli hästi tunda kuidas treeningkavast, mida nüüdseks 4 kuud teinud oleme kasu on. Ükski takistus ei tundunud ületamatu ning ka meie giid oli väga rahulik ning sekkus alati vaid siis kui selleks tõesti vajadus oli. Teepeal muljetas Bushman, kes on loomulikult kõigi saare radadega tuttav, teistest matkadest. Ning kinnitas, et Petit Piton on ainuke mägi millelt avaneb täielik vaade kogu saarele ja Gros Pitoni turistilõksuga ei anna seda võrreldadi. Seega saime veel kinnitust, et olime õigesti talitanud,  kui olime Petit Pitoni kasuks otsustanud.

Umbes 2 tundi intensiivset ronimist ja olimegi kohal. Vaade mis ülevalt avanes oli meeletult kaunis. Petit Pitoni ülaosa on lame ning sealt näeb 360 kraadi ilma ühegi takistuseta. Terve Saint Lucia saar on justkui peo peal. Näeb nii põhja- kui lõunaosa ning samuti enamuse teisi kõrvalsaari.

Mäe otsas tegime lõunapausi. Sõime eelmisel õhtul küpsetatud banaanileiba ning nautisime vaadet. 

Mäe tipus olime umbes pool tundi ning edasi asusime laskuma. Õhk mäe otsas on hästi mõnus ja värske, päike siras pähe ja jahe tuul leevendas kuumust. Teadmine, et peab nüüd ainult alla poole minema andis head motivatsiooni.  Alla tuleku esimesed pool tundi on keerulised, sest tuleb uuesti mööda nööre ja enamus ajast selg ees laskuda. Käisime veel ka kohas mida nimetatakse mäe õlaks. Tuleb ronida üle suurte kivide ning sealt avaneb hea vaade Soufrieri linnale ning Petit Pitoni järsule
tipule. Ja alla viib otsetee.
(Meie giidi jaoks on Piton jagatud inimkehaosadeks, mäe tipus paikneb kujuteldav pea, allpool on alaselg ja vahepealne jääb siis ka kõik muu)

Laskusime samuti ilma pausideta ja nautisime loodust. Teel alla lubas meile giid, et näitab otseteed kuidas tagasi Soufrieri saab ning seega ootas meid peale matka veel ka mõne kilomeetri pikkune jalutuskäik. Laskumise lõpus hakkas jutskui tellitult õrnalt vihma sabistama ning kõndisime läbi kerge värskendama vihmasaju Soufrieri, jalad all tudisemas.

Ootasime pool tunnikest, et uut bussi Castriesesse saada ning asusime tagasiteele. Olime mõlemad päris väsinud ja unised aga siinsed teed on nii kurvilised ja bussijuhtidel gaas alati põhjas, niiet et magama jääda ei õnnestunud kummalgi. 

Päris imeline tundub see, et vähem kui aasta tagasi leidsime internetist pildi kus mõlemad Pitonid peal olid ning nüüd käisime ühe selle mäe otsas. Elu on ikka seiklus.

Tegus päev lõppes 11 tunnise sügava uinakuga :)

Mainin ära ka Bushmanilt saadud elutarkuse: "The more you walk, the longer you live" - (Mida rohkem sa kõnnid, seda kauem sa elad)

ganjavenna väärtuste edetabel

Kui pühapäeva hommikul ärkasime oli meil algselt plaan minna kajakitega mööda rannikut rallima.
Käisime Windjammeris uurimas, kas neid rentida saaks. Seal aga ei taheta turvalisuse eesmärkidel neid terveks päevaks rentida. Rendivad neid paariks tunniks ja siis võid nendega ainult ranna ääres silmapiiril sõita. Otsustasime, et ei soovi nendega niisama 2 tundi edasi tagasi nühkida ja võtsime kõne oma sõbrale Elile.
Panime kodus asjad  kokku ning suundusime Eli juurde. Ta oli eelmine päev pikalt väljas olnud ning oli just meie kõne peale ärganud ja kasis ennast.
Me ootasime siis tema juures niikaua kuni härra dušsi all käis, ning nägime millistes tingimustes kohalikud elavad. Väärtuste edetabel oleks umbes selline: kõigepealt püramiidi tipus erinevad tooted mida suitsetada, edasi telefon kust kõvasti mussi kuulata ( loomulikult räägin ma ghettoräpist, jah võite seda kui täiesti omaette  uut stiili võtta). Ühel olulisel kohal ja igal endast lugupidaval ganjavennal on kindlasti alatitaskus käärid. Nendega nad lõikavad kanepikraami parajaks puruks, segavad seda tavalise tubakaga ning teevad siis endale suitsetamiseks parajad plärud.
Eli on täiesti veendunud, et käärid on üks vajalikumeid ja olulisemaid turvaelemente Saint Lucial ringi liikumiseks. Tema sõnade järgi ei tea iial kui kasvõi väike laps võib taskust machete välja tõmmata ja su kõriga üks null teha. Eli on meile tutvustanud erinevaid võtteid, kuidas kääridega kellegi kõri läbi tõmmata. No nii igaksjuhuks...
Riietusele erilist rõhku ei panda, peeglit ju elamises ei ole ja omaette võit on juba see, kui leidub päevi mil särk ei ole pahupidi seljas. Pidupäevadel tõmmatakse veel cap ka viltu pähe ja minek.
Söömisega on nii, et haaratakse mida parasjagu on. Tõstad hoovil oleva grilli üles, vaatad kas liha vahel on,  kui on sööd seda kui pole siis saad kiirelt nt ühe võileiva röstida. Nii ka sellel hommikul kui liikuma hakkasime oli Elil üks kanatükk näpus ning hommikusöögiga korras.

 Seal kus Eli elab käib täielik kommuunielu. Allkorrusel on baar/pood , kus müüakse suitsu ja õlut, keset tuba on  piljardilaud ja igal õhtul mängitakse seal ka raha peale ühte kindlat lauamängu. Mis ka meile selgeks õpetati. olemuselt meenutab natuke Reis Ümber Maakera, aga reegleid on natuke rohkem.

Otsustasime siis, et lähme Choc Beachi, kus asub üks siinsetest Sandalsi kolmest superresordist. Eli rääkis, et tal seal palju tuttavaid tööl, et saame ehk sealt kajakid laenata. Jõudsime siis kohale ning läksime Sandalsi keskuse juurde, kus palju erinevaid veespordi asju laenuks oli. Eli siis seletas seal kohalikega aga mingit diili ei saanud. Oleksime saanud ainult päevapassid osta mis tagavad kogu resordi kasutuse aga see oli liialt kallis. Mis siis ikka läksime niisama rannamõnusid nautima.
Seadsime end rannale sisse päikest võtma, ning Eli jäi natuke eemale, kus puude all varjus oli väike lõke ja chillimisnurgake ning omajagu kohalikke kutte savu suitsetamas.
Choc Beachis oli hästi mõnus rannaliiv, lumivalge ja udupeen. Ujudes oli lausa nauding jalad põhja toetada. Vesi oli kosutav ja päike säras. Super rannapäev.
Pärast ujumist tuli randa üks vanem valgenahkne meesterahvas ning hakkas meiega rääkima. Tegime põgusalt tutvust ning palusime tal meie asju valvata ja suundusime  kõrval olevasse Sandalsi resorti uurima. Tavaliselt oleme resortides pikemat aega olnud päikest võtnud ja basseine testinud aga seekord jalutasime ala lihtsalt läbi ja nautisime natuke vaadet. Koht oli hästi armas ja hubane. Resort oli mõeldud paaridele ja loodusega ühtseks ehitatud pisikesed majakesed, mis asusid puude ja põõsaste varjus vaatega ookeanile, olid väga hubase olemusega.
Ookeani kohale oli ehitatud suur ja avar restoran .

Läksime siis tagasi randa ning saime eespool mainitud meesterahvaga hea jutu peale. Härrasmehe nimi Terry. Pärit USA-st ning tuli Saint Luciale esialgu aastaks ning teeb siin vabatahtlikuna korvpalli treeneri tööd. Vastutasuks lennupiletid, elamine ja viisa. Rääkis, et on varasemalt elanud ka Aafrikas ning seal vabatahtliku tööd teinud ning ka Saint Luciale tõi teda mingi programm, kus ta osales ning valituks osutus.
Aga vestlus oli meil väga intensiivne ja huvitav. Rääkisime palju elust ja usulistest vaadetest. Siiani on Terry ilmselt kõige põnevam inimene keda oleme kohanud. Ta rääkis meile enda elust üleüldiselt ning spirituaalsetest vaadetest.
Tegemist oli inimesega, kellel on väga suur kogemuste pagas. Kes on aastaid tegelenud meditatsiooni ja spirituaalsete vaadetega ja palju reisinud.
Kuna oleme ka ise meditatsiooniga tegelenud ja eriti palju just selle reisi vältel, oli meil palju millest rääkida.
Usun, et on kahte sorti inimesi. Neid kes sinult võtavad midagi ja neid kelle puhul saad esimesest pilgust aru, et neil on sulle palju anda. Terry oli see teist sorti inimene, kellega vestlemine andis juurde palju meelerahu ja enesekindlust.

kuidas meie uus tuli

Seekord läks siis nii, et oma uusaasta pidustused pidasime üks päev varem ära. Otustasime reede õhtul välja minna. Sõitsime alguses pealinna, kus saime kokku Eliga ja tegime mõned joogid. Ja paari tunni pärast liikusime juba edasi Gros Islesse, iganädalasele festivalile. Eliga tuli kaasa ka üks õber Elton, ja nii oli  meid neli. Pidu oli nagu ikka päris äge,  rahvast palju ja muusika hea. Kuna õhtu jooksul õnnestus mul parajalt arvestatav  kogus rum punchi ära juua, mis on siin küllalti kanged, olin õhtulõpuks juba omadega päris valmis.nagu videost näha võib :D

Eli tuletas järgmisel päeval meelde, kuidas ma bussijuhtidele laulsin ja tänaval kõigi inimestega juttu rääkisin. Kohtasime tänaval päris huvitavaid inimesi ja õhtu möödus meeleolukalt. 

..Kahjuks mitte nii meeleolukalt ei tõusnud me järgmisel päeval voodist. Laupäevaks oli rum punchide isu kadunud ja otsustasime, et veedame aastavahetuse rahulikult kodus. Varusime endale poest mingi 10 pakki erinevaid krõpse (siinne chipsi valik on tohutult hea võrreldes Eestiga) ja mõned kergemad joogid. Õhtul küpsetasime koos banaanileiba ja sisustasime enda aja  netflixiga.Vanemale generatsioonile teadmiseks, siis Netflix on selline lehekülg, kus saab erinevaid filme ja seriaale vaadata.

11 ajal panime pidulikumad riided selga ja jalutasime meie kõrval tänavas asuvasse resorti Windjammerisse, kus pidu juba täistuuridel käis. Rannas oli lava, kus esines live band. Inimesed tantsisid igalpool ja kõikjale olid pandud tuled ja dekoratsioonid. Kõigil naistel olid pead kroonid ja sädelevad kleidid. Tundsin end justkui filmis.  Istusime rannaäärsetele toolidele ja võtsime veel möödunud aasta tipphetked kokku, ning arutlesime saabuva aasta eesmärkide üle. Rannast avaneb vaade üle lahe asuvale pealinnale, seega olime endale  kindlustanud parima koha kus ilutulestikku vaadata. Kui kell sai 00.00 lasti Windjammerist õhku tuhandeid valgeid õhupalle, mis lendasid ookeani kohale. See oli tohutult ilus.

Meie aasta kestis seekord siis 6 tundi kauem kui teil. Loodan, et teie aasta vahetus ka meeldejäävalt ja kaunilt kõigi kallimate seltsis.
Et uus aasta tooks kõigile palju õnne ja kordaminekuid! Loodan, et kõik leiavad endas rahuliku meele ja tasakaalu. Oleme arvestatavamad teiste suhtes, vähem arvustamist ja mahategemist, rohkem mõistmist. Eelkõige püüdkem olla aga paremad kaaslased oma lähedastele ja ümbritsevatele inimestele.
Minu selle aasta motoks on kindlasti Gandhi kuulsad sõnad, et ole ise see muutus mida soovid näha maailmas.

kohalik peokultuur

jou rahvas, paraspaar käis eelmine nädal peol...



Meie lähedal asuv linn Gros Isle on tuntud just oma reedeõhtuste pidude poolest. Nimelt toimub seal iga reede festival, kus tänavad täituvad pidutseva rahvaga. Peateel on püsti pandud palju erinevaid putkasid ja lauakesi, kus pakutakse kohalikke sööke ja jooke. See on õhtu, kus suured kõlarid ja bassikad veetakse välja, tümm on niikõva, et omavahel rääkimine on võimatu, rahvast on niipalju, et suur oht on ära kaduda ja tants tänavatel kestab varajaste hommikutundideni.

Õhtut alustasime sellega, et läksime ühte pealinna Castrieses asuvasse  baari , kus meie sõber Eli töötab. Tegime mõned kokteilid ja saime kokku ühe paariga, kellega olime päeval samas kohas kohtunud ja pidime koos õhtul peole minema.

Reede õhtutel on igalpool rahvast ja tundub, et kõik panevad pidu. Tänavatel võib näha palju  ka juba pensionieas tüsedamaid vanaprouasid, kes vanusenumbrist hoolimata on endale roosa latekskleidikse selga tõmmanud,et nädalavahetuse vibest ikka osa saada.
Nii olid ka Castrieses kõik baarid täis.

Kui muidu on Saint Lucial hinnatase veidikene kõrgem kui Eestis ja söök on lausa tunduvalt kallim. Siis alkohol ja väljas joomine on siin see eest aga odav. Keskmise koteili hind jääb kusagil 2-3 euro kanti. Ja kui kohalikes baarides käia, siis ei tasu väga lahjasid kokteile oodata.

Nüüd aga natukene siis sellest, millised olid meie kaaslased, kellega siis peole läksime
Tüübi hüüdnimi oli Windi ja neiu nimeks oli Shayleen. Kui neid päeval baaris kohtasime, tundusid täitsa normaalsed inimesed. Neil on 3 last, kellest nad pilte näitasid ja käisin Shayleeniga isegi poodides kaasas ta nooremale pojale jõuludeks särki ostmas. Kui nad aga õhtul jälle kohale ilmusid, ei tundnud ma neid alguses aga ära. Shayleenil olid jalga tõmmatud latekssaapad mis ulatusid umbes 10 cm üle põlve ja kleit mis oli nii lühike, et oli lausa 10 cm tagumikust ülespoole. Dekoltees oli rohkem näidatud, kui varjatud ja huuled, silmad olid otseloomulikult süsimustaks värvitud. Kolme lapse ema.. :D

pärast mõningaid kokteile läksime ühte Castrieses asuvasse klubisse, mis muidugi taaskord nägi välja nagu suur letiga puukuur. Aga rahvast oli see täis ja tants käis jõudsalt.
Sellest jõudsast tantsust olin alguses lausa üsna šokeeritud. Ja kui Shayleen tantsupõrandale jõudis.. ei osanud ma ennam midagi öelda :D

Vaadates siinseid naisi tantsimas jääb mulje, et neil on seal tagumikus kinni keegi, kes tahab väga välja pääseda. Tagumikud rapuvad nii, nagu oleks homme maailmalõpp. Selle keskel seistes tundub, nagu see oleks mingi suur paroodia, sest minu kui selle kultuurivõõra inimese jaoks pakub see ikka väga nalja. Mu lemmikkoht oli see, kui Shayleen keset tantsupõrandat oma kõrgete kontsadega latsekssaapad jalast tõmbas, nurka viskas ja läks siis keset tantsupõrandat, ronis neljakäpukile ajas tagumiku taevapoole püsti ja hakkas raputama ise samal ajal neljakäpukil seistes. ja ta tegi seda reaalselt umbes mingi 30 minutit järjest. Tema mees Windi aga seisis kõrval ja noogutas uhkelt peaga. Ütleme nii, et saime ikka päris kõvasti naerda.

Kahjuks ei tihanud ma Shayleeni etteastet telefoniga jäädvustama hakata, aga üks stiilinäide sellegipoolest:

Üldiselt oli see klubi aga päris mõttetu ja dj, kes vahetas iga 10 sekundi tagant lugu suutis mind endast ikka  täiesti välja ajada.

Otsustasime et järgmisena lähemegi Gros Islesse festivalile.
Võtsime bussi ja sõitsime Gros Islesse, sõit võttis kuskil 15 min, sest siinsed linnade vahelised  vahemaal on tõesti väga väikesed.

Gros Isles olin juba lõbusam, seal oli palju rahvast. Võis näha igatsorti karvaseid ja sulelisi ja palju oli ka valgeid inimesi ja turiste. Niimodi tänavatel  tantsida ööläbi on täitsa tore.
Ja äge on ka see, et ööläbi on ka söögiputkad avatud, kust head ja paremat värsket grilli saab.


Samal ajal kui teised naised sensuaalseid tantse harrastasid, leidsin mina ühe vana rastamehe kellega tantsu battelit teha.

Gros Isles olime pikemalt, seal läksime ka oma huvitavatest  kaastest lahku ( kelle kõnesid järgmisel päeval vältisime) ja lõpuks jalutasime kahekesi kodupoole. Teepeal käisime veel ka sadamaäärsetest kohvikutest läbi, kuid seal hakkas pidu juba lõppema. Leidsime teepeealt mingi kohaliku venna, kes oli nõus meid hea hinnaga koju viima.
Taksojuhile maksmine toimus samuti väga omapärasel viisil. Istusime tagaistmel ja kui maja ette jõudsime kukkus Tauril raha autoistme vahele, aga olime selleks ajaks juba  omadega nii läbi, et ei suutnud kuidagi seda  leida. Niiet peale mind väljus Tauri autost , tänas taksojuhti ja ütles talle, et raha on kusagil autoistme vahel. Taksojuhil ei jäänud muud üle kui sälitada positiivsust ja öelda,  et eks ta siis otsib :D

Micoud & Dennery & Castries

Pärast Soufrieris käiku tegime ühe päevase ringreisi saare idaosas.Startisime varahommikul, et jõuaks palju käia ja näha. Taaskord tervitas meid väga kena ilm. Autoaknast avanesid maalilised vaated, kui hommikune udu mägede vahel päiksekiirtega peitust mängis. 

Alustasime päeva aktiivselt. Vaatasime kaardilt, et meie tee äärde jääb matkarada. Pidi küll olema ringikujuline rada aga mingi hetk tuli ette silt, et: " Raja lõpp, head päeva!",  ning pidime sama teed pidi tagasi tulema.
Suurelt on küll sildid, et rajale minek keelatud ja ohtlik, aga no kessesiis  NO ENTRY silti varasemalt ikka on tähele pannud :D

Rada enam ei hooldata, ning trepid ja käsipuud olid päris kehvas seisus. See sulandus hästi loodusega kokku ning tegi üldpildi mõnusalt metsikuks.

Üldiselt kulges rada suure rohelise metsa sees ning raja keskosas avanes suurepärane vaade St Lucia mägisele ning lõputult rohelusse uppunud maastikule.

Vahepeal tegime väikseid haake rajalt eemale, et pilte teha ning huvitavamaid taimi lähemalt vaadata.

Rajal kõndides oli pidevalt kuulda sahistamist raja ääres. Metsas elas tohutul hulgal krabisid. Kahjuks ei saanud neist ühtegi kaamerasilma ette aga mõnda nägime. Nad on väga kiired siblijad ning kohe kui neid silmad siis on nad juba kadunud. Hiljem lugesin internetist natuke nende krabide kohta ja lisan ühe ka siia kellegi teise poolt kariibidel pildistatud krabipoiss.

Nägime ära ka esimese ussi. Keirin kardab neid muidu väga aga seekord võttis julguse kokku ning põgenemise asemel sai hoopis ühe kena kaamera klõpsu teha.

 Polnud eriti suuri tõuse ning enamjaolt oli rada kuiv. Andis päevaks hea energialaengu. Edasi võtsime suuna Micoud linna poole, mille lähedal asub Latille Waterfall.

Kohalejõudmine läks väga edukalt. Õnneks oli seekord palju silte tee ääres ja leidsime õiged teeotsad, kust vaja ära keerata. Koht on eraomandis ning selleks, et rajale minna tuleb peremehele 20 kohalikku välja käia. Kogu komplekt aga oli hästi kena. Kui kohale jõudsime oli natuke selline tunne nagu oleks mõne sõbra juurde maale külla tulnud. Vanemapoolne rastahärra  võttis meid lõbusalt vastu.Väike talu hästi armsasti ehitatud ning sealt viis väike tee alla kose juurde.

Vesi oli ülimalt värskendav ja kosutav.

Kui kose juures toimetused tehtud said läksime tagasi talu juurde ning sealt viis umbes 15 minutiline jalutuskäik meid ujumiskoha juurde. Siin sai nööriga vette laskmist harjutada ning endast väike Tarzan välja lasta. Jõe vesi oli vahelduseks ülimõnus. Karastav, tuntavalt jahedam kui merevesi ning loomulikult ilma soolata.

Pärast vees hullamist tegime peremehe juures ühe kohaliku Piton õlle ja nautisime kaunist kohta. ning sõit võis jätkuda. Tegime väikese sissepõike Micoud linna ning suundusime edasi Dennery poole. Dennery on kaluriküla, kus igal laupäeval toimub fish fiesta. Meie sattusime sinna loomulikult pühapäeval aga tuleb üks laupäev varuda ja tagasi minna. Fish fiestal pakutakse siis suurt valikut kohalikke kalahõrgutisi ning kindlasti lüüakse ka tantsujalad välkuma ning reggeamusa käima.

Tutvusime Dennery rannaga kolasime natuke mööda pisikesi tänavaid ning jätkasime sõitu.

Tegime veel ühe vahepeatuse mingis botaanikaaia moodi kohas aga see tundus natuke imeliku võitu. Jõime seal ühe kohvi ja tulime ära. Olime just eelmisel päeval käinud hästi kenas botaanikaaias ning tuli kohe võrdlusmoment ning avastamisisu oli kadunud.
Suundusime tagasi saare põhjaosa poole ning  lõpetasime päeva Cap Estate piirkonnas. Seal on suur golfirada ning ümber selle palju ilusaid ja uhkeid villasid. Sõitsime ringi ja vaatasime kuidas rikkad rahabossid siin  elavad. Pooleldi kogemata jõudsime lõpuks ühe rannani. Vahepeal oli kuiv olnud ning saime ka väikse autoga rannale ligi. Rannas oli päris uhke baar ning sai soovi korral hobusega meres ringi kapata.

Edasi sõitsime kõige põhjapoolsemasse punkti mäe tippu. Siit oli väga hea ülevaade kogu meie kodupiirkonnale. Samuti oli hästi näha lähedal asuvat Martinique saart.

Kirjutan siis natuke igapäeva elu juttu ka. Meie maja juures põhitänavani on peaaegu 2km kõndida ning siis saame bussi võtta. See teeb aga edasi tagasi juba 4km et üldse liikuma saada ning päevased jalgsi liikumised on pidevalt 10+km mõnipäev isegi ligi 20km, niiet ei pane ise tähelegi, et niipalju kõndinud oleks.

Ringi sõidame siis selliste bussidega. Igaüks omamoodi sisustusega mõned on ikka väga päevi näinud ning kolisevad ja kragisevad. Teisalt liigub ka päris uusi ja tänapäevaseid masinaid. Oleme näinud ka pille, mis on ekstratuuningute ja kit- i tuledega.  Bussisõit on odav ja hästi mugav, sest bussid sõidavad tihedalt ning peale saab minna igalt poolt ning samuti saab küsida peatust täpselt seal kus vaja on.

Kogu järgnev pildiseeria on tehtud Castrieses, mis on selle saare pealinn. Meile see linn eriti ei meeldi (üliräpane, rahvarohke ja lagunenud ehitistega) aga oleme asjaajamise tõttu pidanud seal päris palju käima. Kõige rohkem viisa pikendamise pärast. Migratsiooniametis käisime lõpuks 5 korda. Esimene kord kutsuti meid uuesti tagasi, sest viisa aegumiseni oli veel 2 nädalat. Siis teine kord kui läksime käis seal remont kõik suletud. Kolmas kord saime siis dokumendid lõpuks sisse antud. Ja ka sellel päeval jooksutati meid seal edasi- tagasi mitmeid kordi, kuna migratsiooni ametis ei olnud koopiamasinat, seega pidime ise ühekaupa kõiki oma dokumendi ja passikoopiad käima paljundamas tänaval asuvas arvutipoes. Migratsiooniamet ise oli nagu eelmisest sajandist, kõik kirjutati käsitsi ja pildid kleebiti meie dokumentidele pva liimiga. Laest tilkus vett ja hallide akende ees  olid määrdunud ja räbaldunud kardinad. Lõpuks kui saime viisa pikendatud kästi miel järgmisel teisip tagasi tulla, et oma passid kätte saada. (sest neil võtab nädala, et passi üks tempel lüüa.)
Kui järgmisel teisip siis passidele järgi tulime oli selline huvitav olukord, et marssisime rõõmsalt uksest sisse, aga terve maja oli tühi. Ei ühtegi hingelist. Uksed kõik pärani, tuled ei põlenud ja kedagi sees ei olnud. Ühtegi silti, mittemidagi. Ei osanudki nagu alguses seisukohta võtta, et pole nagu uudiseid ka lugenud, ega sõda pole vahepeal hakanud :D
lõpuks niitsime maha ühe allkoruselt mööda kõndiva ehitaja, kelle käest kuulsime, et tegemist on rahvuspühaga ja kedagi ei olegi täna tööl.
Nagu whaat. Kas nad siis eelmisel nädalal ei teadnud, et neil on rahvuspüha teisipäeval. Ja mitteühtegi silti ka kuskil...
Viiendal korral, ehk siis kolmapäeval oldi otsustatud tööle naasta. Pärast paaritunnist karjuvate mehhiklaste vahel ootamist  saime oma passid lõpuks kätte. Kogu selle siiberdamise ajal tutvusime ühe muheda kohaliku kutiga, kes elab suht meie lähedal ja töötab ühes Castriesse baaris. Nüüd oleme paar korda seal baaris istumas käinud.



Alumisel pildil on näha, kuidas pealinnas keset peatänavat üks proua oma võsukest vannitab

.

Castrieses on igalühel oma bisness, letile võid panna kõike, mida kodus leidub. 

Castriese linna keskel on suur Central market kus müüakse toidukraami, riideid ning suveniiri nänni. Allolevalt pildilt on paremal natuke näha dokis seisvat kruiisilaeva. Siia tuuakse siis iga päev 2 laevatäit turiste poodlema.

Saint Lucia naiste soengutemaailm on meeletu. Võimatu on leida kahte naist kellel oleks sama soeng. Selleks, et üksteist üle trumbata on poodides väga suur erinevate parukate, juuste ja kõige selle juurde käivate ilutoodete valik.

Meie suur lemmik kookosvesi. Ostame alati ühe või 2 pudelit koju kaasa. Kohapeal otse kookosest juues saab kindlasti kõige parema maitseelamuse.

Saint Lucia õrnem pool on üldiselt tüsedamapoolne. Aga see ei takista neid riietuse valikul. Eriti hästi tuleb see esile kui õhtul välja minna. Siis ajab ka kõige matsakam preili endale võimalikult liibuva ning paljastava kostüümi selga ning võdistab tantsu kuni hommikuni.

Brooklin baby

Nüüd on meil saar enam vähem selge. Tahaks veel nendesse kohtadesse ka jõuda mis vähe metsikumad ja mitte nii lihtsasti leitavad on.