ganjavenna väärtuste edetabel

Kui pühapäeva hommikul ärkasime oli meil algselt plaan minna kajakitega mööda rannikut rallima.
Käisime Windjammeris uurimas, kas neid rentida saaks. Seal aga ei taheta turvalisuse eesmärkidel neid terveks päevaks rentida. Rendivad neid paariks tunniks ja siis võid nendega ainult ranna ääres silmapiiril sõita. Otsustasime, et ei soovi nendega niisama 2 tundi edasi tagasi nühkida ja võtsime kõne oma sõbrale Elile.
Panime kodus asjad  kokku ning suundusime Eli juurde. Ta oli eelmine päev pikalt väljas olnud ning oli just meie kõne peale ärganud ja kasis ennast.
Me ootasime siis tema juures niikaua kuni härra dušsi all käis, ning nägime millistes tingimustes kohalikud elavad. Väärtuste edetabel oleks umbes selline: kõigepealt püramiidi tipus erinevad tooted mida suitsetada, edasi telefon kust kõvasti mussi kuulata ( loomulikult räägin ma ghettoräpist, jah võite seda kui täiesti omaette  uut stiili võtta). Ühel olulisel kohal ja igal endast lugupidaval ganjavennal on kindlasti alatitaskus käärid. Nendega nad lõikavad kanepikraami parajaks puruks, segavad seda tavalise tubakaga ning teevad siis endale suitsetamiseks parajad plärud.
Eli on täiesti veendunud, et käärid on üks vajalikumeid ja olulisemaid turvaelemente Saint Lucial ringi liikumiseks. Tema sõnade järgi ei tea iial kui kasvõi väike laps võib taskust machete välja tõmmata ja su kõriga üks null teha. Eli on meile tutvustanud erinevaid võtteid, kuidas kääridega kellegi kõri läbi tõmmata. No nii igaksjuhuks...
Riietusele erilist rõhku ei panda, peeglit ju elamises ei ole ja omaette võit on juba see, kui leidub päevi mil särk ei ole pahupidi seljas. Pidupäevadel tõmmatakse veel cap ka viltu pähe ja minek.
Söömisega on nii, et haaratakse mida parasjagu on. Tõstad hoovil oleva grilli üles, vaatad kas liha vahel on,  kui on sööd seda kui pole siis saad kiirelt nt ühe võileiva röstida. Nii ka sellel hommikul kui liikuma hakkasime oli Elil üks kanatükk näpus ning hommikusöögiga korras.

 Seal kus Eli elab käib täielik kommuunielu. Allkorrusel on baar/pood , kus müüakse suitsu ja õlut, keset tuba on  piljardilaud ja igal õhtul mängitakse seal ka raha peale ühte kindlat lauamängu. Mis ka meile selgeks õpetati. olemuselt meenutab natuke Reis Ümber Maakera, aga reegleid on natuke rohkem.

Otsustasime siis, et lähme Choc Beachi, kus asub üks siinsetest Sandalsi kolmest superresordist. Eli rääkis, et tal seal palju tuttavaid tööl, et saame ehk sealt kajakid laenata. Jõudsime siis kohale ning läksime Sandalsi keskuse juurde, kus palju erinevaid veespordi asju laenuks oli. Eli siis seletas seal kohalikega aga mingit diili ei saanud. Oleksime saanud ainult päevapassid osta mis tagavad kogu resordi kasutuse aga see oli liialt kallis. Mis siis ikka läksime niisama rannamõnusid nautima.
Seadsime end rannale sisse päikest võtma, ning Eli jäi natuke eemale, kus puude all varjus oli väike lõke ja chillimisnurgake ning omajagu kohalikke kutte savu suitsetamas.
Choc Beachis oli hästi mõnus rannaliiv, lumivalge ja udupeen. Ujudes oli lausa nauding jalad põhja toetada. Vesi oli kosutav ja päike säras. Super rannapäev.
Pärast ujumist tuli randa üks vanem valgenahkne meesterahvas ning hakkas meiega rääkima. Tegime põgusalt tutvust ning palusime tal meie asju valvata ja suundusime  kõrval olevasse Sandalsi resorti uurima. Tavaliselt oleme resortides pikemat aega olnud päikest võtnud ja basseine testinud aga seekord jalutasime ala lihtsalt läbi ja nautisime natuke vaadet. Koht oli hästi armas ja hubane. Resort oli mõeldud paaridele ja loodusega ühtseks ehitatud pisikesed majakesed, mis asusid puude ja põõsaste varjus vaatega ookeanile, olid väga hubase olemusega.
Ookeani kohale oli ehitatud suur ja avar restoran .

Läksime siis tagasi randa ning saime eespool mainitud meesterahvaga hea jutu peale. Härrasmehe nimi Terry. Pärit USA-st ning tuli Saint Luciale esialgu aastaks ning teeb siin vabatahtlikuna korvpalli treeneri tööd. Vastutasuks lennupiletid, elamine ja viisa. Rääkis, et on varasemalt elanud ka Aafrikas ning seal vabatahtliku tööd teinud ning ka Saint Luciale tõi teda mingi programm, kus ta osales ning valituks osutus.
Aga vestlus oli meil väga intensiivne ja huvitav. Rääkisime palju elust ja usulistest vaadetest. Siiani on Terry ilmselt kõige põnevam inimene keda oleme kohanud. Ta rääkis meile enda elust üleüldiselt ning spirituaalsetest vaadetest.
Tegemist oli inimesega, kellel on väga suur kogemuste pagas. Kes on aastaid tegelenud meditatsiooni ja spirituaalsete vaadetega ja palju reisinud.
Kuna oleme ka ise meditatsiooniga tegelenud ja eriti palju just selle reisi vältel, oli meil palju millest rääkida.
Usun, et on kahte sorti inimesi. Neid kes sinult võtavad midagi ja neid kelle puhul saad esimesest pilgust aru, et neil on sulle palju anda. Terry oli see teist sorti inimene, kellega vestlemine andis juurde palju meelerahu ja enesekindlust.