Petit Piton

Esmaspäeva hommikul alustasime selle reisi oodatuimat seiklust.
Saint Lucia saar on kuulus justnimelt oma kaksikmägede tõttu, mis on maailmas ainulaased ja kuuluvad UNESCO maailmapärandisse. Mäed on vulkaanitekkelised ja nimeks on neil Gros Piton ja Petit Piton.

 Gros Piton on laugema tõusuga ja sinna otsa viib matkarada. Et rajale pääseda tuleb tasuda 30 dollarit rajamaksu, mille järel  jagatake inimesed gruppideks, kes giidisaatel möda treppe üles saavad ronida ja mäe tipus imelist vaadet nautida.

Petit Pitoniga on aga natuke teised lood. See mägi on nendest kahest järsem ja teravam. Kui natuke taustainfot uurida, leiab, et ka sinna tippu viib mingi rada. Kuid mitteükski matkablogi, ega kohalik inimene seda ei soovita. Paljud väidavad, et see  matk on liialt ohtlik ja illegaalne. Kui mäeotsa ronides peaks sinuga midagi juhtuma, ei ole see kellegi muu kui sinu enda mure ja mingit abi eriti oodata ei tasu.

Kuid tundes meid, võib juba aimata kuhu poole meie süda kiskus.
Miks me üldse Saint Luciale tulime oligi ju tegelikult just see, et siin saarel on palju metsikust ja kõrgeid mägesid.

 Matka planeerides oli parasjagu segadust, sest kui uurisime selle kohta internetist siis nagu eelnevalt mainisin oli selle kohta vastakaid arvamusi. Samuti ei ole kusagil välja toodud raja täpset alguspunkti. Lõpuks otsutasime, et vahet pole sõidame Soufrieri (linn mis asub selle mäe jalami lähedal) ning siis kohapeal vaatame mis saab.
Et kohale jõuda pidime siis kõigepealt jalutama kodust bussi peale. Sealt kiire bussisõit Castriesesse ning sealt uue bussiga Soufrieri.

Soufrieri sõit kestis natuke üle tunni. Kui bussi peale saime siis oligi seal ainult kaks vaba kohta ning mina istusin bussi täitsa ette ning Keirin tahapoole. Minu kõrvale sattus taaskord üks väga põnev tegelane. Mees, kes Poola päritolu aga hetkel elavad koos naisega Kanadas. Tema naine istus meie selja taga Keirini kõrval. Nii saime mõnusalt terve tee juttu rääkida mina eespingis ja Keirin tagapingis.

Olekult meenutas see mees natuke Tiit Uibusaart :) Rääkis hästi palju ja kiiresti ning naeris vahetpidamata. Tervitused Tiidule!

Korralik karakter! Tuli välja, et on kõva arvutimees. Olevat omal ajal töötanud Oracle ja Linuxi programmide loomisel ning esialgu rääkisimegi arvutimaailmast vahepeal ei saanud eriti aru, sest käis mingi sügavam arvutialane jutt ja siis niisama naersime seal mingite arvutinaljade peale. 

Mees siis sündinud ja kasvanud Poolas, edasi läks kooli Saksamaale ning sealt edasi elama Kanadasse. Praegusel hetkel annab ainult mingeid programmeerimisalaseid konsultatsioone ning reisib ja chillib ringi mööda maailma. Naine õpetab Kanadas inglise keeles matemaatikat.  Rääkis, et suviti kui ta Kanadas on siis kodus teda näha pole vaid pigem kas mõnel jõel, järvel või matkarajal. Kirglik kalamees, armastab loodust ning muusikat. Kõige põnevam mis ta jõudis meie bussisõidu ajal rääkida oli seik Mehhikos. 

Üks tema hobidest on kitarrimäng ning ta leidis internetist mingi Mehhiko väikse küla, kus pidid olema maailma parimad kitarrimeistrid. Võttis siis otsuse vastu, et läheb ostab endale sealt ühe. (Üleüldiselt see mees tunduski ülienergiline ning kui mingi idee tuleb siis hakkab seda kohe ellu viima). Lendas siis Kanadast Mehhikosse. Edasi sõitis kohalike bussidega mööda suurt riiki umbes 800km ning jõudis õigesse külla. See on üks maailma kõige vägivaldsemaid ning ohtlikumaid piirkondi ja tema siis jalutas sinna uljalt sisse, ostis endale kitarri ning tegi uuesti 800 km bussitripi tagasi. Kui ta seda rääkis siis see jutt tundus nagu Desperado film. Ütles, et selle bussisõidu jooksul võib näha enamusi maailma kliimavöötmetest ning rääkis, et kogu see trip oli kõige ekstreemsem kogemus tema elus. Rääkisime veel purjetamisest ja snorgeldamisest ning olimegi Soufrieris. Kõik käis nii kiiresti, et ma isegi ei saanud tema nime teada.
Niimoodi ringi seigeldes kohtab ikka igapäevaselt nii huvitavaid ja äärmuslike inimesi, et varsti on vist raske üllatuda.

Kui me Soufrieris bussi pealt maha tulime siis hakkas meiega kohe üks kohalik mees rääkima. Küsis, et mis meil plaanis on. Kuuldes meie plaanidest, võttis kohe seisukoha, et Petit Pitonile ronida on ikka liiga ohtlik ja peaksime ikka Gros Pitonile minema. Lubas helistada mingile sõbrale, kes viib meid sinna ja toob tagasi ning saame matkal ära käia. Aga jäime endale kindlaks ja meie eesmärk oli ikkagi Petit Pitonile minna. Nii et tänasime härrat ja jätsime ta pakkumise sinnapaika.

Läksime randa ja rääkisime taksojuhtidega.
Leidsime ühe kelle jaoks ei tundunud meie soov midagi nii hullumeelset, ning lubas meid raja algusesse viia ja vajadusel hiljem järgi tulla.  Mõeldud tehtud ning olimegi mäe jalamil. Seal asus väike keskus ning taksojuht rääkis meile välja giidi, kes meile raja ette näitab ja  meiega koos mäe otsa ronib. Vahepeal juba mõtlesime, et lähme kahekesi aga rada on tähistamata,  alguspunktiga kusagil  keset džunglit, seega oli giidi võtmine siiski vajalik.
Meie giidiks sai härra nimega Bushman. Kes olevat selle mäe otsa üle 400 korra roninud ja tunneb igat kivi. Kõige uskumatum oli see, et meie giid matkas täiesti paljajalu, ainukeseks varustuseks määrdunud maika ja püksid.

Raja alguses ragistasime läbi džungli ning siis sai meile selgeks, et kahekesi poleks me ilmselt kuhugi jõudnud. Alustasime retke 738m kõrgusele.Meie giid härra Bushman vihtus ees ja meie tema järel. Rada oli hästi looduslik ning kui ette poole vaatasid, siis väga aru polnud saada, kust see rada täpselt jookseb. 

Rada oli kindlasti kõige huvitavam ja raskem mida ma kunagi läbinud olen. Tõusunurk püsis pidevalt väga kõrge ning pidevalt oli vaja ennast kas jalgade või käte abil üles tõmmata. Selleks sai kasutada puujuuri ning kive ja raskemate kohtade juures pidi ennast mööda mäekülge nööride abil üles vinnama.
Üles ronides tegime kaks väikest joomispausi aga sisuliselt ronisime järjest algusest lõpuni. Pidevalt pidi olema keskendunud, et jalad ja käed õigetesse kohtadesse panna. See tekitas hästi meditatiivse ning keskendunud oleku. Minul olid paljud kohad oluliselt kergemad läbida kui Keirinil tänu pikkadele jalgadele ja kätele. Keirin aga oli ülitubli ning tal ei tekkinud ronimise jooksul ühtegi takistust, kust ta ise poleks üles saanud.

Raja viimane osa oli päris aeglane ning enamus ajast oli vaja ennast mööda köisi üles tõmmata. Oli hästi tunda kuidas treeningkavast, mida nüüdseks 4 kuud teinud oleme kasu on. Ükski takistus ei tundunud ületamatu ning ka meie giid oli väga rahulik ning sekkus alati vaid siis kui selleks tõesti vajadus oli. Teepeal muljetas Bushman, kes on loomulikult kõigi saare radadega tuttav, teistest matkadest. Ning kinnitas, et Petit Piton on ainuke mägi millelt avaneb täielik vaade kogu saarele ja Gros Pitoni turistilõksuga ei anna seda võrreldadi. Seega saime veel kinnitust, et olime õigesti talitanud,  kui olime Petit Pitoni kasuks otsustanud.

Umbes 2 tundi intensiivset ronimist ja olimegi kohal. Vaade mis ülevalt avanes oli meeletult kaunis. Petit Pitoni ülaosa on lame ning sealt näeb 360 kraadi ilma ühegi takistuseta. Terve Saint Lucia saar on justkui peo peal. Näeb nii põhja- kui lõunaosa ning samuti enamuse teisi kõrvalsaari.

Mäe otsas tegime lõunapausi. Sõime eelmisel õhtul küpsetatud banaanileiba ning nautisime vaadet. 

Mäe tipus olime umbes pool tundi ning edasi asusime laskuma. Õhk mäe otsas on hästi mõnus ja värske, päike siras pähe ja jahe tuul leevendas kuumust. Teadmine, et peab nüüd ainult alla poole minema andis head motivatsiooni.  Alla tuleku esimesed pool tundi on keerulised, sest tuleb uuesti mööda nööre ja enamus ajast selg ees laskuda. Käisime veel ka kohas mida nimetatakse mäe õlaks. Tuleb ronida üle suurte kivide ning sealt avaneb hea vaade Soufrieri linnale ning Petit Pitoni järsule
tipule. Ja alla viib otsetee.
(Meie giidi jaoks on Piton jagatud inimkehaosadeks, mäe tipus paikneb kujuteldav pea, allpool on alaselg ja vahepealne jääb siis ka kõik muu)

Laskusime samuti ilma pausideta ja nautisime loodust. Teel alla lubas meile giid, et näitab otseteed kuidas tagasi Soufrieri saab ning seega ootas meid peale matka veel ka mõne kilomeetri pikkune jalutuskäik. Laskumise lõpus hakkas jutskui tellitult õrnalt vihma sabistama ning kõndisime läbi kerge värskendama vihmasaju Soufrieri, jalad all tudisemas.

Ootasime pool tunnikest, et uut bussi Castriesesse saada ning asusime tagasiteele. Olime mõlemad päris väsinud ja unised aga siinsed teed on nii kurvilised ja bussijuhtidel gaas alati põhjas, niiet et magama jääda ei õnnestunud kummalgi. 

Päris imeline tundub see, et vähem kui aasta tagasi leidsime internetist pildi kus mõlemad Pitonid peal olid ning nüüd käisime ühe selle mäe otsas. Elu on ikka seiklus.

Tegus päev lõppes 11 tunnise sügava uinakuga :)

Mainin ära ka Bushmanilt saadud elutarkuse: "The more you walk, the longer you live" - (Mida rohkem sa kõnnid, seda kauem sa elad)

ganjavenna väärtuste edetabel

Kui pühapäeva hommikul ärkasime oli meil algselt plaan minna kajakitega mööda rannikut rallima.
Käisime Windjammeris uurimas, kas neid rentida saaks. Seal aga ei taheta turvalisuse eesmärkidel neid terveks päevaks rentida. Rendivad neid paariks tunniks ja siis võid nendega ainult ranna ääres silmapiiril sõita. Otsustasime, et ei soovi nendega niisama 2 tundi edasi tagasi nühkida ja võtsime kõne oma sõbrale Elile.
Panime kodus asjad  kokku ning suundusime Eli juurde. Ta oli eelmine päev pikalt väljas olnud ning oli just meie kõne peale ärganud ja kasis ennast.
Me ootasime siis tema juures niikaua kuni härra dušsi all käis, ning nägime millistes tingimustes kohalikud elavad. Väärtuste edetabel oleks umbes selline: kõigepealt püramiidi tipus erinevad tooted mida suitsetada, edasi telefon kust kõvasti mussi kuulata ( loomulikult räägin ma ghettoräpist, jah võite seda kui täiesti omaette  uut stiili võtta). Ühel olulisel kohal ja igal endast lugupidaval ganjavennal on kindlasti alatitaskus käärid. Nendega nad lõikavad kanepikraami parajaks puruks, segavad seda tavalise tubakaga ning teevad siis endale suitsetamiseks parajad plärud.
Eli on täiesti veendunud, et käärid on üks vajalikumeid ja olulisemaid turvaelemente Saint Lucial ringi liikumiseks. Tema sõnade järgi ei tea iial kui kasvõi väike laps võib taskust machete välja tõmmata ja su kõriga üks null teha. Eli on meile tutvustanud erinevaid võtteid, kuidas kääridega kellegi kõri läbi tõmmata. No nii igaksjuhuks...
Riietusele erilist rõhku ei panda, peeglit ju elamises ei ole ja omaette võit on juba see, kui leidub päevi mil särk ei ole pahupidi seljas. Pidupäevadel tõmmatakse veel cap ka viltu pähe ja minek.
Söömisega on nii, et haaratakse mida parasjagu on. Tõstad hoovil oleva grilli üles, vaatad kas liha vahel on,  kui on sööd seda kui pole siis saad kiirelt nt ühe võileiva röstida. Nii ka sellel hommikul kui liikuma hakkasime oli Elil üks kanatükk näpus ning hommikusöögiga korras.

 Seal kus Eli elab käib täielik kommuunielu. Allkorrusel on baar/pood , kus müüakse suitsu ja õlut, keset tuba on  piljardilaud ja igal õhtul mängitakse seal ka raha peale ühte kindlat lauamängu. Mis ka meile selgeks õpetati. olemuselt meenutab natuke Reis Ümber Maakera, aga reegleid on natuke rohkem.

Otsustasime siis, et lähme Choc Beachi, kus asub üks siinsetest Sandalsi kolmest superresordist. Eli rääkis, et tal seal palju tuttavaid tööl, et saame ehk sealt kajakid laenata. Jõudsime siis kohale ning läksime Sandalsi keskuse juurde, kus palju erinevaid veespordi asju laenuks oli. Eli siis seletas seal kohalikega aga mingit diili ei saanud. Oleksime saanud ainult päevapassid osta mis tagavad kogu resordi kasutuse aga see oli liialt kallis. Mis siis ikka läksime niisama rannamõnusid nautima.
Seadsime end rannale sisse päikest võtma, ning Eli jäi natuke eemale, kus puude all varjus oli väike lõke ja chillimisnurgake ning omajagu kohalikke kutte savu suitsetamas.
Choc Beachis oli hästi mõnus rannaliiv, lumivalge ja udupeen. Ujudes oli lausa nauding jalad põhja toetada. Vesi oli kosutav ja päike säras. Super rannapäev.
Pärast ujumist tuli randa üks vanem valgenahkne meesterahvas ning hakkas meiega rääkima. Tegime põgusalt tutvust ning palusime tal meie asju valvata ja suundusime  kõrval olevasse Sandalsi resorti uurima. Tavaliselt oleme resortides pikemat aega olnud päikest võtnud ja basseine testinud aga seekord jalutasime ala lihtsalt läbi ja nautisime natuke vaadet. Koht oli hästi armas ja hubane. Resort oli mõeldud paaridele ja loodusega ühtseks ehitatud pisikesed majakesed, mis asusid puude ja põõsaste varjus vaatega ookeanile, olid väga hubase olemusega.
Ookeani kohale oli ehitatud suur ja avar restoran .

Läksime siis tagasi randa ning saime eespool mainitud meesterahvaga hea jutu peale. Härrasmehe nimi Terry. Pärit USA-st ning tuli Saint Luciale esialgu aastaks ning teeb siin vabatahtlikuna korvpalli treeneri tööd. Vastutasuks lennupiletid, elamine ja viisa. Rääkis, et on varasemalt elanud ka Aafrikas ning seal vabatahtliku tööd teinud ning ka Saint Luciale tõi teda mingi programm, kus ta osales ning valituks osutus.
Aga vestlus oli meil väga intensiivne ja huvitav. Rääkisime palju elust ja usulistest vaadetest. Siiani on Terry ilmselt kõige põnevam inimene keda oleme kohanud. Ta rääkis meile enda elust üleüldiselt ning spirituaalsetest vaadetest.
Tegemist oli inimesega, kellel on väga suur kogemuste pagas. Kes on aastaid tegelenud meditatsiooni ja spirituaalsete vaadetega ja palju reisinud.
Kuna oleme ka ise meditatsiooniga tegelenud ja eriti palju just selle reisi vältel, oli meil palju millest rääkida.
Usun, et on kahte sorti inimesi. Neid kes sinult võtavad midagi ja neid kelle puhul saad esimesest pilgust aru, et neil on sulle palju anda. Terry oli see teist sorti inimene, kellega vestlemine andis juurde palju meelerahu ja enesekindlust.

kuidas meie uus tuli

Seekord läks siis nii, et oma uusaasta pidustused pidasime üks päev varem ära. Otustasime reede õhtul välja minna. Sõitsime alguses pealinna, kus saime kokku Eliga ja tegime mõned joogid. Ja paari tunni pärast liikusime juba edasi Gros Islesse, iganädalasele festivalile. Eliga tuli kaasa ka üks õber Elton, ja nii oli  meid neli. Pidu oli nagu ikka päris äge,  rahvast palju ja muusika hea. Kuna õhtu jooksul õnnestus mul parajalt arvestatav  kogus rum punchi ära juua, mis on siin küllalti kanged, olin õhtulõpuks juba omadega päris valmis.nagu videost näha võib :D

Eli tuletas järgmisel päeval meelde, kuidas ma bussijuhtidele laulsin ja tänaval kõigi inimestega juttu rääkisin. Kohtasime tänaval päris huvitavaid inimesi ja õhtu möödus meeleolukalt. 

..Kahjuks mitte nii meeleolukalt ei tõusnud me järgmisel päeval voodist. Laupäevaks oli rum punchide isu kadunud ja otsustasime, et veedame aastavahetuse rahulikult kodus. Varusime endale poest mingi 10 pakki erinevaid krõpse (siinne chipsi valik on tohutult hea võrreldes Eestiga) ja mõned kergemad joogid. Õhtul küpsetasime koos banaanileiba ja sisustasime enda aja  netflixiga.Vanemale generatsioonile teadmiseks, siis Netflix on selline lehekülg, kus saab erinevaid filme ja seriaale vaadata.

11 ajal panime pidulikumad riided selga ja jalutasime meie kõrval tänavas asuvasse resorti Windjammerisse, kus pidu juba täistuuridel käis. Rannas oli lava, kus esines live band. Inimesed tantsisid igalpool ja kõikjale olid pandud tuled ja dekoratsioonid. Kõigil naistel olid pead kroonid ja sädelevad kleidid. Tundsin end justkui filmis.  Istusime rannaäärsetele toolidele ja võtsime veel möödunud aasta tipphetked kokku, ning arutlesime saabuva aasta eesmärkide üle. Rannast avaneb vaade üle lahe asuvale pealinnale, seega olime endale  kindlustanud parima koha kus ilutulestikku vaadata. Kui kell sai 00.00 lasti Windjammerist õhku tuhandeid valgeid õhupalle, mis lendasid ookeani kohale. See oli tohutult ilus.

Meie aasta kestis seekord siis 6 tundi kauem kui teil. Loodan, et teie aasta vahetus ka meeldejäävalt ja kaunilt kõigi kallimate seltsis.
Et uus aasta tooks kõigile palju õnne ja kordaminekuid! Loodan, et kõik leiavad endas rahuliku meele ja tasakaalu. Oleme arvestatavamad teiste suhtes, vähem arvustamist ja mahategemist, rohkem mõistmist. Eelkõige püüdkem olla aga paremad kaaslased oma lähedastele ja ümbritsevatele inimestele.
Minu selle aasta motoks on kindlasti Gandhi kuulsad sõnad, et ole ise see muutus mida soovid näha maailmas.